Inimene on alati otsinud viise, kuidas väljendada oma sisemist maailma läbi keha. Nii nagu tätoveeringud, juukselõikus või riietusstiil, räägivad ka needid midagi meie olemusest. Kuid needid pole pelgalt moeehted – nende juured ulatuvad sügavale iidsetesse kultuuridesse, kus keha augustamine oli seotud vaimsete praktikate, rituaalide ja isikliku väega.
Seksuaalsus ei ole pelgalt voodielu küsimus, vaid üks olulisemaid eluenergiat ja paarisuhet kandvaid jõude. Kui aga seksuaalsus surutakse maha – häbi, hirmu või tabude tõttu – on tagajärjed rasked.
Olen isegi kunagi uskunud, et endiste kaaslastega saab jääda sõbraks. Tundus ju loogiline – kui side oli kord nii sügav, siis miks ei võiks seda hoida teistsugusel kujul alles? Miks peaks täielikult lahti laskma inimesest, kes kunagi oli nii oluline?
Mahajäetud paigad köidavad oma vaikse müstikaga. Mõnikord avanevad need aga hoopis sügavamateks lugudeks, kui esialgu arvata oskad. Nii juhtus minuga Villa Mehuni jõudes – kohas, mis oli koduks Soome “metsajoogile” Elis Sinistöle (1912–2004). See polnud ainult pildistamiskoht, vaid kohtumine ühe erakordse inimesega läbi tema pärandi.
On inimesi, kes usuvad, et universum saadab neile märke. Ja on neid, kes suhtuvad sellesse ettevaatlikult — kuni päevani, mil nad hilinevad tööle ja poetavad muuseas: “Palun üks parkimiskoht otse ukse ette.”
Ma läksin mere äärde vaikust otsima. Seda pühalikku hetke, kus mõtled:
Nüüd istun, kuulan merekohinat ja olen loodusega üks.
On suhteid, kus tundub, et juhtohjad ei asu kahe inimese käes, vaid hoopis kellegi kolmanda. Mitte sellepärast, et see kolmas tahaks end vahele seada, vaid seepärast, et lahendamata traumad otsivad alati uut pinda, kuhu end kirja panna. Nii saavad mineviku valudest nähtamatud reeglid, mis hakkavad määrama ka oleviku rütmi.
Ma ei saa enam vaikida. See teema on mind isiklikult puudutanud liiga palju kordi ja on aeg rääkida otse ning avalikult.
Mõnikord peab minema ringiga, et jõuda tagasi iseendani.
Vahel tuleb läbi mitme nime, rolli ja loo, et lõpuks leida see, mis on olnud meiega kogu aeg – meie enda tõeline nimi. See, mis kõlab südames õigesti.
„Veri on paksem kui vesi.“
See lühike lause on kujundanud terveid põlvkondi, justkui pannes meid vaikimisi kohustuse alla hoida alles kõik veresidemega suhted – sõltumata sellest, millist valu või survet need endaga kaasa toovad. Kuid kas perekonna mõiste peab tõesti piirduma vaid bioloogilise sugulusega?