„Veri on paksem kui vesi.“
See lühike lause on kujundanud terveid põlvkondi, justkui pannes meid vaikimisi kohustuse alla hoida alles kõik veresidemega suhted – sõltumata sellest, millist valu või survet need endaga kaasa toovad. Kuid kas perekonna mõiste peab tõesti piirduma vaid bioloogilise sugulusega?
See helisalvestis kutsub sind mõtlema siltide ja rollide peale, mida me endale või teistele anname. Terapeut, psühholoog, coach või nõid — need on vaid rollid, mis aitavad meil elus toimida, kuid ei määra meid tervikuna. Enne kõike oleme me inimesed. Ja inimeseks olemine tähendab ka vigade tegemist, eksimist ning õppimist. Iga kogemus, olgu see valus või segane, on osa teekonnast, mis kasvatab ja viib edasi.
Ma ei mäleta enam ühte kindlat hetke, kust see kõik algas. Pigem oli see nagu rida väikeseid samme, mis viisid lõpuks sinnani, et avastasin end loomas oma ruumi.Midagi, mis on päriselt minu. Midagi, mis tundub õige. Ja ühel hetkel ma lihtsalt tajusin, et olen valmis — isegi siis, kui natuke värin sees.