On üks vaikne kokkulepe, mis paljudes suhetes tekib märkamatult.
See ei sünni alati sõnadega, vaid ootuste, harjumuste ja „nii on alati olnud“ kaudu.
Kokkulepe, mille järgi naine hoiab kodu, lapsi, emotsionaalset atmosfääri ja suhet ennast – sageli ka meest selle sees.
See tekst ei ole süüdistus. Ega õigustus.
Ega õpetus selle kohta, kuidas „õigesti“ tunda või käituda.
Ma ei ole kunagi hästi mõistnud, miks peaks elu end ühel hetkel kokku tõmbama ja otsustama, et nüüd tuleb valida.
Suhetes loovad sõnad alati mingi tunde. Mõnikord toovad need meid üksteisele lähemale; mõnikord panevad sammukese eemale astuma, isegi kui see ei ole olnud meie kavatsus.
On fraase, mis kõlavad süütult, kuid puudutavad sügavaid kihte — turvatunnet, lapsepõlve mustreid, varjatud ebakindlusi ja ootusi, mida me vahel isegi endale ei teadvusta.
On hetki, kus elu tuletab meile meelde, et headus ei pea olema suur ega lärmakas.
Piisab väikesest liigutusest, ühest pilgust, ühest lausest või lihtsalt kohalolust – ja maailm muutub korraks pehmemaks. Täna oli üks selline päev.
