On hetki, kus elu tuletab meile meelde, et headus ei pea olema suur ega lärmakas.
Piisab väikesest liigutusest, ühest pilgust, ühest lausest või lihtsalt kohalolust – ja maailm muutub korraks pehmemaks. Täna oli üks selline päev.
Mõnikord astub keegi ruumi ja juba enne, kui ta suu avab, on õhus mingi raskus. Mitte jõud ega väärikus, vaid peen ja nähtamatu pinge — üleolek, mis ei vaja sõnu. See on see pilk, see toon, see vaevu hoomatav “mina olen sinust parem”.
Mõni päev ma lihtsalt ei suuda seda vaadata – kuidas keegi jätab pere, kodu ja mehe, kes teda kandis, mõne liblikatunde pärast. See pole ärkamine. See on ego triumf.
Oled sa viimasel ajal lugenud mõne artikli all kommentaare ja lihtsalt muianud? Keegi avaldab arvamust, jagab tähelepanekut – täiesti üldiselt. Ja siis ilmub keegi, kes tunneb, et teda rünnati isiklikult.
Ükspäev kuulasin Mardo Männimägi loodud 1Stage podcasti, kus külaliseks oli Lauren Villmann. Ma ei teadnud temast varem eriti midagi – peale selle, et ta on Tanel Padari endine elukaaslane. Aga see vestlus oli midagi muud. Seal oli mingi ehe ausus, mis kõnetas mind väga.
