Mõnikord astub meie ellu keegi, kes raputab meid hingepõhjani. Mitte seepärast, et ta oleks tingimata täiuslik, vaid seepärast, et ta puudutab meis midagi, mida olime püüdnud varjata, unustada või alla suruda. Sellistel kohtumistel on eriline põhjus – need on hinge lepingud.
Ma olen elus korduvalt kokku puutunud olukorraga, kus mehed tunnevad, et naise seksuaalne minevik on justkui nende asi. Nad küsivad otse, mitu partnerit sul olnud on, ja ootavad numbrit.
Seksuaalsus ei ole pelgalt voodielu küsimus, vaid üks olulisemaid eluenergiat ja paarisuhet kandvaid jõude. Kui aga seksuaalsus surutakse maha – häbi, hirmu või tabude tõttu – on tagajärjed rasked.
Olen isegi kunagi uskunud, et endiste kaaslastega saab jääda sõbraks. Tundus ju loogiline – kui side oli kord nii sügav, siis miks ei võiks seda hoida teistsugusel kujul alles? Miks peaks täielikult lahti laskma inimesest, kes kunagi oli nii oluline?
On suhteid, kus tundub, et juhtohjad ei asu kahe inimese käes, vaid hoopis kellegi kolmanda. Mitte sellepärast, et see kolmas tahaks end vahele seada, vaid seepärast, et lahendamata traumad otsivad alati uut pinda, kuhu end kirja panna. Nii saavad mineviku valudest nähtamatud reeglid, mis hakkavad määrama ka oleviku rütmi.