Kõik algab vastutusest. Mitte maagia eitamisest, mitte vaimsuse kritiseerimisest ega abi otsimise halvustamisest, vaid vastutusest enda elu ees.
Me elame ajastul, kus inimesed otsivad vastuseid kõikjalt: nõidade, selgeltnägijate, terapeutide, psühholoogide, treenerite, vaimsete õpetajate ja religiooni juurest. Ja see iseenesest ei ole vale. Abi otsimine ei ole nõrkus. Küsimine ei ole eksimine. Suuna otsimine ei tähenda, et inimene oleks kadunud.
On üks vaikne kokkulepe, mis paljudes suhetes tekib märkamatult.
See ei sünni alati sõnadega, vaid ootuste, harjumuste ja „nii on alati olnud“ kaudu.
Kokkulepe, mille järgi naine hoiab kodu, lapsi, emotsionaalset atmosfääri ja suhet ennast – sageli ka meest selle sees.
See tekst ei ole süüdistus. Ega õigustus.
Ega õpetus selle kohta, kuidas „õigesti“ tunda või käituda.
Ma ei ole kunagi hästi mõistnud, miks peaks elu end ühel hetkel kokku tõmbama ja otsustama, et nüüd tuleb valida.
On hetki, kus elu tuletab meile meelde, et headus ei pea olema suur ega lärmakas.
Piisab väikesest liigutusest, ühest pilgust, ühest lausest või lihtsalt kohalolust – ja maailm muutub korraks pehmemaks. Täna oli üks selline päev.
Mõnikord astub keegi ruumi ja juba enne, kui ta suu avab, on õhus mingi raskus. Mitte jõud ega väärikus, vaid peen ja nähtamatu pinge — üleolek, mis ei vaja sõnu. See on see pilk, see toon, see vaevu hoomatav “mina olen sinust parem”.
Oled sa viimasel ajal lugenud mõne artikli all kommentaare ja lihtsalt muianud? Keegi avaldab arvamust, jagab tähelepanekut – täiesti üldiselt. Ja siis ilmub keegi, kes tunneb, et teda rünnati isiklikult.
Ükspäev kuulasin Mardo Männimägi loodud 1Stage podcasti, kus külaliseks oli Lauren Villmann. Ma ei teadnud temast varem eriti midagi – peale selle, et ta on Tanel Padari endine elukaaslane. Aga see vestlus oli midagi muud. Seal oli mingi ehe ausus, mis kõnetas mind väga.
Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et meie pere hakkab elama koos haigusega nimega pankrease eksokriinne puudulikkus, oleksin tõenäoliselt õlgu kehitanud. See sõnaühend ei öelnud mulle siis mitte midagi. Tänaseks on see saanud meie igapäeva osaks – mitte kui hirmus diagnoos, vaid kui teekond, mis õpetas meid kuulama, vaatama ja uskuma.