Ükspäev kuulasin Mardo Männimägi loodud 1Stage podcasti, kus külaliseks oli Lauren Villmann. Ma ei teadnud temast varem eriti midagi – peale selle, et ta on Tanel Padari endine elukaaslane. Aga see vestlus oli midagi muud. Seal oli mingi ehe ausus, mis kõnetas mind väga.
Ausalt, mul viskab üle. Iga jumala päev sama teema – paraadid, loosungid, lipud, reklaamid. Millal see kõik nii käest ära läks?
„Veri on paksem kui vesi.“
See lühike lause on kujundanud terveid põlvkondi, justkui pannes meid vaikimisi kohustuse alla hoida alles kõik veresidemega suhted – sõltumata sellest, millist valu või survet need endaga kaasa toovad. Kuid kas perekonna mõiste peab tõesti piirduma vaid bioloogilise sugulusega?
Ma ei mäleta enam ühte kindlat hetke, kust see kõik algas. Pigem oli see nagu rida väikeseid samme, mis viisid lõpuks sinnani, et avastasin end loomas oma ruumi.Midagi, mis on päriselt minu. Midagi, mis tundub õige. Ja ühel hetkel ma lihtsalt tajusin, et olen valmis — isegi siis, kui natuke värin sees.