Ma olin kunagi lühikest aega Facebooki grupis “Eestlaste kolmnurk”. Keegi tuttav jagas seda mulle ja minu lahkumine sealt toimus üsna kiiresti. Põhjus oli lihtne. Nägin üht otselaivist tehtud screenvideot, kus Eesti mehed – ma pakun, et neid võis olla 4–6, kuigi võin eksida – olid ühe Soome neiu korgist üle jootnud ja tegid temaga igasuguseid rõvedusi.
Kõik algab vastutusest. Mitte maagia eitamisest, mitte vaimsuse kritiseerimisest ega abi otsimise halvustamisest, vaid vastutusest enda elu ees.
Me elame ajastul, kus inimesed otsivad vastuseid kõikjalt: nõidade, selgeltnägijate, terapeutide, psühholoogide, treenerite, vaimsete õpetajate ja religiooni juurest. Ja see iseenesest ei ole vale. Abi otsimine ei ole nõrkus. Küsimine ei ole eksimine. Suuna otsimine ei tähenda, et inimene oleks kadunud.
On üks vaikne kokkulepe, mis paljudes suhetes tekib märkamatult.
See ei sünni alati sõnadega, vaid ootuste, harjumuste ja „nii on alati olnud“ kaudu.
Kokkulepe, mille järgi naine hoiab kodu, lapsi, emotsionaalset atmosfääri ja suhet ennast – sageli ka meest selle sees.
See tekst ei ole süüdistus. Ega õigustus.
Ega õpetus selle kohta, kuidas „õigesti“ tunda või käituda.
Mõnikord astub keegi ruumi ja juba enne, kui ta suu avab, on õhus mingi raskus. Mitte jõud ega väärikus, vaid peen ja nähtamatu pinge — üleolek, mis ei vaja sõnu. See on see pilk, see toon, see vaevu hoomatav “mina olen sinust parem”.
Oled sa viimasel ajal lugenud mõne artikli all kommentaare ja lihtsalt muianud? Keegi avaldab arvamust, jagab tähelepanekut – täiesti üldiselt. Ja siis ilmub keegi, kes tunneb, et teda rünnati isiklikult.
Viimastel aastatel on internet ja sotsiaalmeedia täitunud reklaamidega, mis lubavad peaaegu kõike: ravimiteta tervenemist, imelist vererõhu normaliseerumist, liigesevalude kadumist ja isegi nägemise taastumist. Pildid on ilusad, sõnad veenvad ja sageli kasutatakse tuntud inimeste või arstide pilte.
Ausalt, mul viskab üle. Iga jumala päev sama teema – paraadid, loosungid, lipud, reklaamid. Millal see kõik nii käest ära läks?
Ma olen elus korduvalt kokku puutunud olukorraga, kus mehed tunnevad, et naise seksuaalne minevik on justkui nende asi. Nad küsivad otse, mitu partnerit sul olnud on, ja ootavad numbrit.