Inimene on alati otsinud viise, kuidas väljendada oma sisemist maailma läbi keha. Nii nagu tätoveeringud, juukselõikus või riietusstiil, räägivad ka needid midagi meie olemusest. Kuid needid pole pelgalt moeehted – nende juured ulatuvad sügavale iidsetesse kultuuridesse, kus keha augustamine oli seotud vaimsete praktikate, rituaalide ja isikliku väega.
Olen isegi kunagi uskunud, et endiste kaaslastega saab jääda sõbraks. Tundus ju loogiline – kui side oli kord nii sügav, siis miks ei võiks seda hoida teistsugusel kujul alles? Miks peaks täielikult lahti laskma inimesest, kes kunagi oli nii oluline?
Mahajäetud paigad köidavad oma vaikse müstikaga. Mõnikord avanevad need aga hoopis sügavamateks lugudeks, kui esialgu arvata oskad. Nii juhtus minuga Villa Mehuni jõudes – kohas, mis oli koduks Soome “metsajoogile” Elis Sinistöle (1912–2004). See polnud ainult pildistamiskoht, vaid kohtumine ühe erakordse inimesega läbi tema pärandi.