MINU LUGU

Ma ei mäleta enam ühte kindlat hetke, kust see kõik algas. Pigem oli see nagu rida väikeseid samme, mis viisid lõpuks sinnani, et avastasin end loomas oma ruumi. Midagi, mis on päriselt minu. Midagi, mis tundub õige. Ja ühel hetkel ma lihtsalt tajusin, et olen valmis — isegi siis, kui natuke värin sees.

See mõte jäi püsima sellepärast, et see kõnetas mind endiselt. Ma tundsin, et mul on midagi jagada, mitte suure sõnumi või missioonina, vaid lihtsalt seetõttu, et elu on mind õpetanud, raputanud, üles ehitanud ja kõigutamatu pehmusega kuhugi sügavamale juhtinud. Võib-olla on see lihtsalt õige aeg lasta mõnel kogemusel ja taipamisel saada sõnadeks. Ja natuke ka tänu Allanile — tema kohalolu ja tugi on olnud nagu tuul selja taga, mis ütleb vaikselt: “mine edasi”.

Ma ei tee seda selleks, et maailm peaks minust midagi teadma. Pigem tahan luua võimaluse näha asju teises valguses — seal, kus maised kogemused ja mitte nii maised taipamised võivad rahulikult koos olla. Kui keegi leiab siit äratundmise või pehmema hingetõmbe, siis on see ilus. Kui mitte, on see sama okei. Minu jaoks on oluline lihtsalt jagada nii, nagu see minu seest tuleb.

Minu teekond on olnud omajagu keeruline. Mitte nii, et kõik oleks olnud halb, vaid nii, et see jättis sisse kohti, mida pidi hiljem täitma enese mõistmise ja armastusega. Mul oli justkui kõik olemas, aga ometi puudu kõige olulisem — tingimusteta armastus ja päriselt nähtud olemine. See on kujundanud mind rohkem kui ükski väliselt nähtav asi. Ja kui ma vaatan tagasi, siis võib-olla just need kohad minus on need, mis panevad mind tahtma kirjutada ausalt ja ilma ilustamata.

Olen olnud ka sügaval pimeduses, mõelnud, et pole mõtet. Ja just sealt väljatulek õpetas mulle, et elu võib olla väga habras, aga ka väga ilus. Et enda armastamine ei ole lihtsalt ilus lause, vaid midagi, mis võib päästa.

Ma ei kirjuta selleks, et tekitada inimestes mingeid kindlaid tundeid. Elu ise tekitab neid piisavalt. Kui miski puudutab, siis puudutab; kui mitte, siis läheb mööda. Minu jaoks on tähtis, et ruum, mida loon, oleks ehe. Ilma maskideta, ilma mänguta, ilma selle pingeta, et peaks kellelegi meeldima. Peamine, mida ma soovin, on lihtsalt aus olemine — ja selle jagamine nii, nagu see on.

Kui keegi siit midagi leiab — olgu kasvõi väikese mõtte või pehme äratundmise — siis on see hea. Aga ma ei tee seda ootusega. Ma teen seda, sest mulle meeldib. Sest see on tervendav. Sest see aitab mul ennast rohkem näha ja lubada endal olla. Ja võib-olla ka sellepärast, et elu on õpetanud, et maskide taga ei ole tegelikult turvalisem — pärisolemine on.

See ruum siin on kõigile, kes leiavad tee siia just sel hetkel, kui nad seda vajavad. Olgu rõõmus päev või raskem hetk. Ma loodan, et see ei ole ainult paik, kuhu tullakse varju otsima, vaid ka koht, kuhu tulla siis, kui on lihtsalt hea olla ja hing natuke särab.

Minu jaoks on see teekond vabadus. Vaikselt hingamisega liikuv ruum, kuhu saab kokku panna nii maise kui müstilise poole elust. Ma usun, et need kaks maailma ei pea olema vastandid — koos moodustavad need midagi ilusat ja üllatavalt terviklikku.

Ma ei tea, kuhu see kõik välja jõuab, ja mul pole selleks ootusi. Aga ma tean, et algusehetk oli tõeline, elevus oli päris, ja ma tundsin, et ma olen õigel rajal. Kuigi minus on lavahirm ja ma ei armasta tähelepanu, on siin mingi õrn vabadus, mis kutsub mind edasi.

Ja kui panna see kõik üheks lauseks, siis võib-olla kõlaks see nii:

Siia võib tulla täpselt nii, nagu sa oled — ja lasta maailmal ennast pehmelt avada.