Kõik algab vastutusest. Mitte maagia eitamisest, mitte vaimsuse kritiseerimisest ega abi otsimise halvustamisest, vaid vastutusest enda elu ees.
Me elame ajastul, kus inimesed otsivad vastuseid kõikjalt: nõidade, selgeltnägijate, terapeutide, psühholoogide, treenerite, vaimsete õpetajate ja religiooni juurest. Ja see iseenesest ei ole vale. Abi otsimine ei ole nõrkus. Küsimine ei ole eksimine. Suuna otsimine ei tähenda, et inimene oleks kadunud.
On üks vaikne kokkulepe, mis paljudes suhetes tekib märkamatult.
See ei sünni alati sõnadega, vaid ootuste, harjumuste ja „nii on alati olnud“ kaudu.
Kokkulepe, mille järgi naine hoiab kodu, lapsi, emotsionaalset atmosfääri ja suhet ennast – sageli ka meest selle sees.
See tekst ei ole süüdistus. Ega õigustus.
Ega õpetus selle kohta, kuidas „õigesti“ tunda või käituda.
Ma ei ole kunagi hästi mõistnud, miks peaks elu end ühel hetkel kokku tõmbama ja otsustama, et nüüd tuleb valida.
Suhetes loovad sõnad alati mingi tunde. Mõnikord toovad need meid üksteisele lähemale; mõnikord panevad sammukese eemale astuma, isegi kui see ei ole olnud meie kavatsus.
On fraase, mis kõlavad süütult, kuid puudutavad sügavaid kihte — turvatunnet, lapsepõlve mustreid, varjatud ebakindlusi ja ootusi, mida me vahel isegi endale ei teadvusta.
Jäär
Valgus: julge, algataja, kirglik.
Vari: kärsitus, vajadus alati võita, teiste tunnetega mittearvestamine.
👉 Jäär ei taha tunnistada, et tema tormakus võib mõnikord viia läbipõlemiseni ja sildade põletamiseni.
Mõnikord astub meie ellu keegi, kes raputab meid hingepõhjani. Mitte seepärast, et ta oleks tingimata täiuslik, vaid seepärast, et ta puudutab meis midagi, mida olime püüdnud varjata, unustada või alla suruda. Sellistel kohtumistel on eriline põhjus – need on hinge lepingud.
Inimene on alati otsinud viise, kuidas väljendada oma sisemist maailma läbi keha. Nii nagu tätoveeringud, juukselõikus või riietusstiil, räägivad ka needid midagi meie olemusest. Kuid needid pole pelgalt moeehted – nende juured ulatuvad sügavale iidsetesse kultuuridesse, kus keha augustamine oli seotud vaimsete praktikate, rituaalide ja isikliku väega.
Ma ei mäleta enam ühte kindlat hetke, kust see kõik algas. Pigem oli see nagu rida väikeseid samme, mis viisid lõpuks sinnani, et avastasin end loomas oma ruumi.Midagi, mis on päriselt minu. Midagi, mis tundub õige. Ja ühel hetkel ma lihtsalt tajusin, et olen valmis — isegi siis, kui natuke värin sees.