Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et meie pere hakkab elama koos haigusega nimega pankrease eksokriinne puudulikkus, oleksin tõenäoliselt õlgu kehitanud. See sõnaühend ei öelnud mulle siis mitte midagi. Tänaseks on see saanud meie igapäeva osaks – mitte kui hirmus diagnoos, vaid kui teekond, mis õpetas meid kuulama, vaatama ja uskuma.
Mahajäetud paigad köidavad oma vaikse müstikaga. Mõnikord avanevad need aga hoopis sügavamateks lugudeks, kui esialgu arvata oskad. Nii juhtus minuga Villa Mehuni jõudes – kohas, mis oli koduks Soome “metsajoogile” Elis Sinistöle (1912–2004). See polnud ainult pildistamiskoht, vaid kohtumine ühe erakordse inimesega läbi tema pärandi.
On suhteid, kus tundub, et juhtohjad ei asu kahe inimese käes, vaid hoopis kellegi kolmanda. Mitte sellepärast, et see kolmas tahaks end vahele seada, vaid seepärast, et lahendamata traumad otsivad alati uut pinda, kuhu end kirja panna. Nii saavad mineviku valudest nähtamatud reeglid, mis hakkavad määrama ka oleviku rütmi.
Mõnikord peab minema ringiga, et jõuda tagasi iseendani.
Vahel tuleb läbi mitme nime, rolli ja loo, et lõpuks leida see, mis on olnud meiega kogu aeg – meie enda tõeline nimi. See, mis kõlab südames õigesti.
„Veri on paksem kui vesi.“
See lühike lause on kujundanud terveid põlvkondi, justkui pannes meid vaikimisi kohustuse alla hoida alles kõik veresidemega suhted – sõltumata sellest, millist valu või survet need endaga kaasa toovad. Kuid kas perekonna mõiste peab tõesti piirduma vaid bioloogilise sugulusega?
Ma ei mäleta enam ühte kindlat hetke, kust see kõik algas. Pigem oli see nagu rida väikeseid samme, mis viisid lõpuks sinnani, et avastasin end loomas oma ruumi.Midagi, mis on päriselt minu. Midagi, mis tundub õige. Ja ühel hetkel ma lihtsalt tajusin, et olen valmis — isegi siis, kui natuke värin sees.