Oled sa viimasel ajal lugenud mõne artikli all kommentaare ja lihtsalt muianud? Keegi avaldab arvamust, jagab tähelepanekut – täiesti üldiselt. Ja siis ilmub keegi, kes tunneb, et teda rünnati isiklikult.
On inimesi, kes usuvad, et universum saadab neile märke. Ja on neid, kes suhtuvad sellesse ettevaatlikult — kuni päevani, mil nad hilinevad tööle ja poetavad muuseas: “Palun üks parkimiskoht otse ukse ette.”
Ma läksin mere äärde vaikust otsima. Seda pühalikku hetke, kus mõtled:
Nüüd istun, kuulan merekohinat ja olen loodusega üks.
Ma ei mäleta enam ühte kindlat hetke, kust see kõik algas. Pigem oli see nagu rida väikeseid samme, mis viisid lõpuks sinnani, et avastasin end loomas oma ruumi.Midagi, mis on päriselt minu. Midagi, mis tundub õige. Ja ühel hetkel ma lihtsalt tajusin, et olen valmis — isegi siis, kui natuke värin sees.