Ma olen elus korduvalt kokku puutunud olukorraga, kus mehed tunnevad, et naise seksuaalne minevik on justkui nende asi. Nad küsivad otse, mitu partnerit sul olnud on, ja ootavad numbrit.
Seksuaalsus ei ole pelgalt voodielu küsimus, vaid üks olulisemaid eluenergiat ja paarisuhet kandvaid jõude. Kui aga seksuaalsus surutakse maha – häbi, hirmu või tabude tõttu – on tagajärjed rasked.
Olen isegi kunagi uskunud, et endiste kaaslastega saab jääda sõbraks. Tundus ju loogiline – kui side oli kord nii sügav, siis miks ei võiks seda hoida teistsugusel kujul alles? Miks peaks täielikult lahti laskma inimesest, kes kunagi oli nii oluline?
Ma ei saa enam vaikida. See teema on mind isiklikult puudutanud liiga palju kordi ja on aeg rääkida otse ning avalikult.
Ma ei mäleta enam ühte kindlat hetke, kust see kõik algas. Pigem oli see nagu rida väikeseid samme, mis viisid lõpuks sinnani, et avastasin end loomas oma ruumi.Midagi, mis on päriselt minu. Midagi, mis tundub õige. Ja ühel hetkel ma lihtsalt tajusin, et olen valmis — isegi siis, kui natuke värin sees.