Mõnikord astub keegi ruumi ja juba enne, kui ta suu avab, on õhus mingi raskus. Mitte jõud ega väärikus, vaid peen ja nähtamatu pinge — üleolek, mis ei vaja sõnu. See on see pilk, see toon, see vaevu hoomatav “mina olen sinust parem”.
Mõni päev ma lihtsalt ei suuda seda vaadata – kuidas keegi jätab pere, kodu ja mehe, kes teda kandis, mõne liblikatunde pärast. See pole ärkamine. See on ego triumf.
Oled sa viimasel ajal lugenud mõne artikli all kommentaare ja lihtsalt muianud? Keegi avaldab arvamust, jagab tähelepanekut – täiesti üldiselt. Ja siis ilmub keegi, kes tunneb, et teda rünnati isiklikult.
Ükspäev kuulasin Mardo Männimägi loodud 1Stage podcasti, kus külaliseks oli Lauren Villmann. Ma ei teadnud temast varem eriti midagi – peale selle, et ta on Tanel Padari endine elukaaslane. Aga see vestlus oli midagi muud. Seal oli mingi ehe ausus, mis kõnetas mind väga.
Kui koer sööb, aga nälgib: meie kogemus, mis päästis Shelby elu
Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et meie pere hakkab elama koos haigusega nimega pankrease eksokriinne puudulikkus, oleksin tõenäoliselt õlgu kehitanud. See sõnaühend ei öelnud mulle siis mitte midagi. Tänaseks on see saanud meie igapäeva osaks – mitte kui hirmus diagnoos, vaid kui teekond, mis õpetas meid kuulama, vaatama ja uskuma.