Ma olin kunagi lühikest aega Facebooki grupis “Eestlaste kolmnurk”. Keegi tuttav jagas seda mulle ja minu lahkumine sealt toimus üsna kiiresti. Põhjus oli lihtne. Nägin üht otselaivist tehtud screenvideot, kus Eesti mehed – ma pakun, et neid võis olla 4–6, kuigi võin eksida – olid ühe Soome neiu korgist üle jootnud ja tegid temaga igasuguseid rõvedusi.
Kõik algab vastutusest. Mitte maagia eitamisest, mitte vaimsuse kritiseerimisest ega abi otsimise halvustamisest, vaid vastutusest enda elu ees.
Me elame ajastul, kus inimesed otsivad vastuseid kõikjalt: nõidade, selgeltnägijate, terapeutide, psühholoogide, treenerite, vaimsete õpetajate ja religiooni juurest. Ja see iseenesest ei ole vale. Abi otsimine ei ole nõrkus. Küsimine ei ole eksimine. Suuna otsimine ei tähenda, et inimene oleks kadunud.