On suhteid, kus tundub, et juhtohjad ei asu kahe inimese käes, vaid hoopis kellegi kolmanda. Mitte sellepärast, et see kolmas tahaks end vahele seada, vaid seepärast, et lahendamata traumad otsivad alati uut pinda, kuhu end kirja panna. Nii saavad mineviku valudest nähtamatud reeglid, mis hakkavad määrama ka oleviku rütmi.
Liiga sageli leitakse end kohalt, mis pole päriselt esimene. Sõnades kinnitatakse küll vastupidist, ent tegudes, hirmudes ja alateadlikes reaktsioonides asetatakse alati keegi teine ettepoole – ema, eks või mälestus kunagisest reetmisest. Ja see muster kordub: usaldamatust kantakse edasi, justkui pärandina, sellele, kes on praegu kõrval, kuigi tema pole kordagi vääratanud.
Minevik ei ela ainult mälus – ta hingab edasi meie reaktsioonides, kuni me otsustame teda päriselt vabastada.“
Valus on kanda teiste eksimuste varje. Kui partneri südames on kirjutatud haavad, tõmmatakse sageli kriips peale ka unistustele – veel enne, kui need jõuavad sündida. Iga otsus, iga kartus, iga tõlgendus muutub sillaks minevikku, mitte olevikku. Ja lõpuks ei ole see enam kahe inimese lugu, vaid kolmandate, neljandate ja veel kaugemate kujude variatsioon.
Nii tekibki tunne, et ükskõik kui palju armastust ja siirust anda, jääb sellest alati väheks. Ikka jääb kuskile varju ootus, et mask langeb – sest kunagi langes kellegi teise oma. Ikka jääb alles kahtlus, et ajalugu kordub. Ja nii saabki suhtest paik, kus kontroll libiseb käest, mitte seepärast, et midagi valesti tehakse, vaid seepärast, et mineviku kummitused sosistavad liiga valjult.
See on nähtamatu koorem, mis ei kuulu ei ühele ega teisele. Ometi pressib ta end kahe vahele, justkui püüdes otsustada, kuhu tee viib. Kuid tegelikult ei peaks tal olema selles loos mingit sõnaõigust..
