„Veri on paksem kui vesi.“
See lühike lause on kujundanud terveid põlvkondi, justkui pannes meid vaikimisi kohustuse alla hoida alles kõik veresidemega suhted – sõltumata sellest, millist valu või survet need endaga kaasa toovad. Kuid kas perekonna mõiste peab tõesti piirduma vaid bioloogilise sugulusega?
Perekond ei ole alati need, kellega jagame verd. Perekond võib olla hoopis need, kelle juurde pöördume, kui elu meid proovile paneb. Inimesed, kes jäävad meie kõrvale ka siis, kui nad ei jaga meie vaateid. Need, kes ei sea tingimusi ega nõua vastuteeneid, vaid on kohal pelgalt seetõttu, et hoolivad tõeliselt.
Kui asetada sümbolid kõrvuti, on veri paks ja tume, vahel koguni hirmutav. Vesi seevastu on selge, kerge ja alati voolav. Meie keha koosneb suuremas osas veest – sellest, mida vajame iga päev, et üldse elada. Seetõttu võib küsida:
Kas mitte vesi ei kanna endas rohkem elujõudu ja selgust kui veri?
Paljud hoiavad kinni mõttest, et sugulussuhe on püha ja igavene. Kuid mis hinnaga? Kui vereside tähendab pidevat valu ja arusaamatust, siis kas pole õiglasem olla lojaalne eelkõige oma südamele ja sisemisele rahule? Lähedus ei sünni geneetilisest kokkulangevusest, vaid südame tasandil – usalduses, austuses ja tingimusteta armastuses.
Tõeline side ei voola mööda veresooni, vaid sünnib südame kaudu. Seal, kus inimesed kohtuvad siiralt ja varjudeta, seal sünnib perekond – mitte sugupuu kohustuse, vaid hinge vaba valiku läbi.
