Vastutuse alguspunkt
Kõik algab vastutusest. Mitte maagia eitamisest, mitte vaimsuse kritiseerimisest ega abi otsimise halvustamisest, vaid vastutusest enda elu ees.
Me elame ajastul, kus inimesed otsivad vastuseid kõikjalt: nõidade, selgeltnägijate, terapeutide, psühholoogide, treenerite, vaimsete õpetajate ja religiooni juurest. Ja see iseenesest ei ole vale. Abi otsimine ei ole nõrkus. Küsimine ei ole eksimine. Suuna otsimine ei tähenda, et inimene oleks kadunud.
Probleem tekib hetkel, kui otsing muutub vastutuse loovutamiseks.
Kui inimene läheb kellegi juurde lootusega, et keegi teine ütleb, mida teha, võtab otsused enda peale, kannab tagajärjed ja „vastutab tulemuse eest“. Justkui oleks võimalik öelda: mina tegin nii, sest mulle öeldi, mina käitusin nii, sest kaart näitas, elu läks nii, sest keegi ütles, et nii läheb.
Aga nii see ei toimi.
Isegi siis, kui nõia juures käies öeldakse midagi väga täpset, väga tabavat või väga tugevalt kõnetavat – selle info eesmärk ei ole kunagi käsk.
See ei ole: tee nüüd nii.
See on: vaata seda.
See on: pane see tähele.
See on: arvesta sellega selles hetkes, selles eluolukorras.
Info ei võta vastutust üle. Info ei tee otsuseid sinu eest. Info ei juhi su elu.
Kui inimene võtab saadud info ja annab sellega koos vastutuse ära – siis ta tegelikult keeldub olemast oma elu autor. Ja kui inimene keeldub vastutusest, ei ole midagi imestada, kui elu ei liigu soovitud suunas.
Sest vastutus on vundament. Ilma selleta ei seisa ükski vaimne tee, ükski teraapia ega ükski uskumus.
Miks vastutust nii kergesti ära antakse
Vastutuse äraandmine ei juhtu tavaliselt pahatahtlikkusest. See ei tule laiskusest ega rumalusest. Enamasti tuleb see väsimusest, hirmust ja soovist, et keegi ütleks, mida teha.
Oma elu eest vastutamine tähendab ebamugavaid küsimusi. See tähendab otsuste tegemist teadmatuses. See tähendab eksimise riski. Ja see tähendab ka tõsiasja, et kui miski ei tööta, ei ole kedagi teist süüdistada.
Siin astubki mängu vaimsus, teraapia ja igasugune „kõrgem teadmine“. Mitte pahas mõttes – vaid valesti kasutatuna.
Kui inimene on haavatav, segaduses või emotsionaalselt katki, on väga lihtne libiseda kohta, kus:
„Las keegi teine ütleb, mis on õige.“
„Las universum otsustab.“
„Las kaardid juhivad.“
„Las jumal vastutab.“
Ja märkamatult nihkub rollide tasakaal paigast.
Nõiast saab otsustaja.
Terapeudist saab autoriteet.
Treenerist saab elujuht.
Uskumusest saab vabandus.
Aga need rollid ei ole loodud selleks.
Need inimesed ja praktikad on mõeldud peegeldama, mitte elama sinu elu sinu eest. Nad aitavad sul näha seda, mida sa ise ei märka. Nad aitavad sõnastada seda, mis on segane. Nad võivad näidata mustreid, suundi ja võimalikke tagajärgi.
Aga nad ei ela sinu keha sees. Nad ei kanna sinu suhteid. Nad ei tunne sinu närvisüsteemi. Nad ei maga sinu otsustega öösel samas voodis.
Kui inimene annab vastutuse ära, tekib kummaline paradoks: ta tahab muutust, aga ei taha vastutust, mis muutusega kaasneb. Ja ilma vastutuseta ei sünni tegelikku muutust. Tekib ainult ring.
Käiakse ühe nõia juurest teise juurde. Ühe terapeudi juurest järgmise juurde. Ühe õpetuse juurest järgmise juurde.
Ja kui miski ei tööta, öeldakse: see ei olnud õige, tema pani mööda, kaardid valetasid, jumal ei aidanud.
Aga tegelikult jäi midagi tegemata: enda elu enda kätte võtmine.
Mis on tegelikult nõia, terapeudi ja juhendaja roll
Nõia, terapeudi, psühholoogi, treeneri või vaimse juhendaja roll ei ole kunagi olnud – ega saa kunagi olema – inimese elu elamine tema eest.
Nende roll on luua teadlikkust.
Teadlikkust mustritest, mida inimene ise ei näe.
Teadlikkust sisemistest konfliktidest, mida ta on harjunud vältima.
Teadlikkust valikutest, mille ees ta parasjagu seisab.
Kui nõid ütleb midagi, siis see ei ole käsu vormis tulevik. See on info – hetkepilt. Pilt sellest, kus inimene praegu on, millises energias, millise suuna äärel. See info on seotud konkreetse ajaga, konkreetse seisundiga, konkreetse eluolukorraga.
See ei ole kivisse raiutud saatus.
Täpselt sama kehtib teraapia ja psühholoogia kohta. Terapeut ei ütle inimesele, kuidas elada. Ta aitab inimesel aru saada, miks ta elab nii, nagu ta elab, ja millised valikud on tal tegelikult olemas. Treener ei garanteeri tulemust – ta aitab struktuuri luua, fookust hoida ja teekonda selgemaks teha.
Ükski neist ei saa garanteerida mitte midagi. Ja ükski neist ei tohigi seda teha.
Kui keegi lubab garantiid – olgu see vaimses, psühholoogilises või religioosses vormis – siis seal on vastutus juba nihkunud valesse kohta.
Tõeline juhendaja ei võta vastutust ära. Tõeline juhendaja annab selle inimesele tagasi.
Ta võib öelda:
siin on koht, kus sa väldid,
siin on koht, kus sa kordad,
siin on koht, kus sa saad valida teisiti.
Aga ta ei ütle:
tee nii ja siis on kõik korras.
Kui inimene kasutab saadud infot õigesti, siis ta küsib endalt:
Mida ma selle teadmisega nüüd teen?
Kuidas ma selle oma ellu päriselt integreerin?
Millise vastutuse see minult nõuab?
Ja siin tulebki oluline murdepunkt:
info ei muuda elu.
Teod muudavad.
Pettumus kui vastutuse peegel
Väga paljud inimesed jõuavad mingil hetkel pettumuseni.
Pettumus vaimsuses.
Pettumus nõidades.
Pettumus teraapias.
Pettumus jumalas, universumis või „kõrgemas plaanis“.
Öeldakse: see ei töötanud. Ma proovisin kõike. Mind juhatati valesti.
Aga kui vaadata ausalt, siis sageli ei olnud probleem selles, et abi oli vale. Probleem oli selles, et abi asemel otsiti asendajat vastutusele.
Kui inimene loodab, et keegi teine „paneb asjad paika“, siis iga ebaõnnestumine tundub reetmisena. Justkui oleks lubatud tulemust, mida ei tulnud. Aga tegelikult ei olnud lubadust – oli ainult tõlgendus.
Pettumus on väga aus emotsioon. See näitab kohta, kus ootused ja reaalsus ei langenud kokku. Ja väga sageli näitab see kohta, kus inimene ootas, et keegi teine teeks tema eest ära töö, mida ei saa keegi teine teha.
Vaimsus ei ole remonditeenus.
Teraapia ei ole kiirparandus.
Kaardid ei ole juhised, mida pimesi täita.
Need on tööriistad. Ja tööriist ei tee tööd ise.
Kui inimene ei võta vastutust, tekib ring:
- küsitakse infot
- ei tehta tegelikke muudatusi
- oodatakse tulemust
- tulemust ei tule
- süüdistatakse meetodit, inimest või uskumust
Ja nii tekib tunne, et „miski ei tööta“, kuigi tegelikult ei rakendatud kunagi vastutuse osa.
Pettumus ei tähenda, et tee on vale. Pettumus tähendab sageli, et vastutus jäi poolele teele.
Kui inimene suudab pettumuses peatuda ja küsida: kus ma ootasin, et keegi teine vastutaks minu eest? siis muutub pettumus väga väärtuslikuks õpetajaks.
Vastutus kui vaimse küpsuse märk
Vastutuse võtmist kardetakse sageli, sest seda aetakse segamini süü ja karmusega. Justkui tähendaks vastutus seda, et inimene peab end pidevalt süüdistama või kõike „üksi välja kandma“. Tegelikult on vastutus midagi hoopis muud.
Vastutus on ausus.
See on hetk, kus inimene ütleb:
see on minu elu
need on minu valikud
ja ka siis, kui ma ei teadnud paremini, vastutan ma selle eest, mida ma nüüd edasi teen.
Vaimselt küps inimene ei otsi päästjat. Ta otsib selgust.
Ta võib küsida nõu. Ta võib paluda peegeldust. Ta võib otsida tuge.
Aga ta ei küsi kunagi kellegi käest: kelle süü see on – vaid: mida ma siit õpin ja mida ma nüüd teisiti teen.
Vastutuse võtmine on tegelikult väga jõustav. See viib inimese ohvri rollist looja rolli. Seni, kuni vastutus on väljas, on ka jõud väljas. Seni, kuni keegi teine „teab paremini“, on inimene ise kõrvalrollis omaenda elus.
Ja siin on oluline koht, kus paljud eksivad: vastutus ei tähenda, et kõik on sinu süü.
Vastutus tähendab, et vastus on sinu sees.
Sa ei vastuta selle eest, mida teised sulle teinud on. Aga sa vastutad selle eest, kuidas sa edasi elad. Sa ei vastuta selle eest, millised kaardid sulle jagati. Aga sa vastutad selle eest, kuidas sa neid mängid.
Kui inimene võtab vastutuse tagasi, muutub ka suhe vaimsusega. Nõiast ei saa enam autoriteeti, vaid partner. Terapeut ei ole enam parandaja, vaid kaaslane teekonnal. Jumal ei ole enam õigustus, vaid peegel südametunnistusele.
Ja sealt algab päris kasv.
Kõik algab vastutusest
Kõik need teed – nõidus, maagia, müstika, teraapia, psühholoogia, coaching, religioon – ei ole loodud selleks, et inimene annaks oma elu juhtimise käest ära. Nad on loodud selleks, et inimene õpiks ennast paremini tundma.
Need on suunad, mitte käsud. Need on tööriistad, mitte garantiid. Need on peeglid, mitte juhid.
Isegi siis, kui keegi ütleb midagi väga täpset, väga kõnetavat või väga „õiget“, ei muutu see hetkest hetkesse sinu elu otsuseks. See on info, mida saab – ja tuleb – arvesse võtta just selles hetkes, selles eluolukorras. Aga see ei vabasta inimest mõtlemisest, tundmisest ega vastutamisest.
Kui inimene annab vastutuse ära, siis ta loob olukorra, kus elu juhtub temaga, mitte tema kaudu. Ja siis ei ole tõesti midagi imestada, kui asjad ei lähe nii, nagu ta soovib. Sest soov ei ole juhtimine. Ootus ei ole tegutsemine.
Kõik algab vastutusest. Kõik päriselt muutuv algab sealt, kus inimene lõpetab küsimuse „kes vastutab?“ ja hakkab küsima „mida mina nüüd teen?“.
Nõiad, terapeudid, õpetajad ja juhendajad saavad olla toeks. Nad saavad aidata näha pimedat nurka, sõnastada sisemist segadust ja hoida ruumi muutuseks. Aga nad ei saa ega tohi võtta enda kanda kellegi elu.
Ja kui inimene seda mõistab, muutub kõik. Vaimsus muutub ausaks. Abi muutub toetuseks, mitte sõltuvuseks. Ja elu muutub kohaks, kus inimene ei oota päästmist, vaid astub ise vastutusse.
Sest lõpuks on ainult üks inimene, kes elab sinu elu. Ja ainult üks inimene, kes saab selle eest vastutada.
Kui sul on sitahäda ja keegi ütleb sulle, et sa ei tohi sitale minna, ja sa otsustad teda kuulata ning situd end täis, kuigi sul oli võimalus seda vältida – kas siis on see keegi vastutav selle eest või oled ikkagi vastutav sina ise?
