On üks vaikne kokkulepe, mis paljudes suhetes tekib märkamatult.
See ei sünni alati sõnadega, vaid ootuste, harjumuste ja „nii on alati olnud“ kaudu.
Kokkulepe, mille järgi naine hoiab kodu, lapsi, emotsionaalset atmosfääri ja suhet ennast – sageli ka meest selle sees.
Sageli ei küsita, kas see on jõukohane. Eeldatakse.
Psühholoogiliselt kannab naine peres enamasti nähtamatut koormat.
Mitte ainult tegevusi, vaid vastutust mõtlemise eest:
mis on vaja teha, kellel mida vaja on, millal miski katki läheb, kes on väsinud, kes vajab tähelepanu.
See on pidev sisemine radar, mis ei lülitu välja ka öösel.
Kui sellele lisandub täiskohaga töö, majanduslik surve ja vajadus „olla tubli“, tekib seisund, kus naine ei ela enam, vaid funktsioneerib.
Ja funktsioneeriv inimene ei saa olla samal ajal:
– pehme
– mänguline
– seksuaalne
– loov
– emotsionaalselt kohal
See ei ole iseloomu muutus. See on närvisüsteemi kaitsereaktsioon.
Spirituaalses plaanis on naisel loomulik ühendus elujõu ja loovusega.
Ta on see, kes toob suhtesse soojust, intiimsust, sidet ja elu. Aga see energia ei voola käsu peale. See voolab siis, kui on turvaline.
Turvalisus ei ole ainult „me armastame üksteist“.
Turvalisus on ka teadmine, et:
– ma ei kanna kõike üksi
– minu panust nähakse
– minu väsimus on lubatud
– minu hool ei ole kohustus
Kui mees soovib, et naine oleks see, kes hoolitseb täielikult kodu, laste ja tema eest, siis on mehe vastutus luua raam, mis seda võimaldab.
See raam on sageli majanduslik kindlus – mitte luksuse, vaid stabiilsuse mõttes.
See on signaal: „Ma hoian sind. Sa ei pea ellujäämise pärast pingutama.“
Kui sellist võimalust parasjagu ei ole – ja elus on etappe, kus seda ei ole –, siis muutub vastutus.
Siis ei saa eeldada traditsioonilisi rolle ilma traditsiooniliste tingimusteta.
Kui mõlemad töötavad, peavad mõlemad:
– osalema kodus
– kandma laste eest vastutust
– hoidma emotsionaalset ruumi
Mitte „aitamise“ korras, vaid partneritena.
Siin tekib sageli segadus:
mees tunneb, et teeb „nii palju kui jaksab“,
naine tunneb, et ta on üksi.
See ei ole kellegi süü, kui sellest ei räägita.
Aga sellest saab probleem, kui seda ignoreeritakse.
Paljud naised ei lahku armastuse kadumise tõttu. Nad lahkuvad, sest nad ei tunne end enam naisena, vaid süsteemina. Nad ei ole külmad – nad on tühjad. Nad ei ole ükskõiksed – nad on ülekoormatud.
Ja sageli küsib mees alles siis:
„Miks sa enam ei ole selline nagu alguses?“
Sest alguses oli ruumi. Alguses oli kergus. Alguses ei pidanud ta kõike kandma.
Tõeline mehelikkus ei seisne kontrollis ega nõudmistes, vaid vastutuse võtmises selle ruumi eest, kus naine saab avaneda. Tõeline naiselikkus ei ole ohverdus, vaid voolamine – ja see vajab tugevat kallast.
Kui suhe tahab püsida elus ja sügavana, peab tasakaal olema aus. Mitte ideaali järgi, vaid reaalsuse järgi.
Armastus ei sure konfliktides. Armastus sureb vaikses kurnatuses.
Ja seda saab vältida – kui julgeme vaadata rollidele otsa, mitte ainult tunnetele.
