Seal, kus peab end kaitsma, ei saa õitseda

Kui turvatunne kaob, kaob naiselikkus

On üks seos, millest räägitakse liiga vähe, kuigi see elab paljudes suhetes vaikselt ja järjekindlalt: turvatunne = naiselikkus = seksuaalsus. Mitte rollina. Mitte maskina. Vaid seisundina. Naiselikkus ei ole pingutus ega “olemine kellegi jaoks”. Naiselikkus on loomulik vool, mis tekib siis, kui naine tunneb end hoituna, nähtuna ja emotsionaalselt turvaliselt. Kui seda pole, ei kao ainult sära – kaob ka ligipääs iseendale. Ja see ei juhtu paugupealt. See juhtub vaikselt.

Turvatunne ei purune korraga – see mureneb

Vähesed suhted lagunevad ühe suure plahvatuse tõttu. Enamasti toimub lagunemine mikrotasandil. Üks lause. Üks pilk. Üks ignoreerimine. Üks vastutuse mittevõtmine. Üks naeruvääristav märkus. Üks “ära ole nii tundlik”. Iga selline hetk tekitab mikrolõhe. Üks mikrolõhe ei lõhu midagi. Kümme mikrolõhet tekitavad juba pragusid. Sada mikrolõhet muutuvad kraavideks. Ja kui kraave on piisavalt, ei ole enam maad, millel seista.

Naine ei “kaota sära” niisama

Sageli öeldakse: “Ta pole enam endine.” “Ta ei ole enam naiselik.” “Kuhu kadus see sära, mis alguses oli?” Aga sära ei kao põhjuseta. Sära kaob siis, kui naine peab olema pidevas enesekaitses. Kui närvisüsteem ei saa puhata. Kui keha ei tunne, et ta võib lõdvestuda. Kui alateadvus peab kogu aeg skaneerima: Kas nüüd on turvaline? Kas nüüd tuleb uus hoop? Sellises seisundis ei ole võimalik olla avatud, mänguline, sensuaalne ega pehme. See ei ole valik. – See on bioloogia. Turvatunde puudumisel läheb inimene ellujäämisrežiimi. Ellujäämisrežiimis ei sünni naiselikkus – seal sünnib kohanemine.

Seksuaalsus ei kao – see sulgub

Oluline on mõista: naise seksuaalsus ei sure. Ta tõmbub tagasi. Nagu lill, mis sulgub külma ees. Mitte seepärast, et ta ei tahaks õitseda, vaid seepärast, et ta ei saa. Ja mida rohkem temalt oodatakse, survestatakse või süüdistatakse, seda sügavamale ta sulgub.

Kõige ohtlikumad mikromõrad ei ole karjed

Ühed suurimad ja sügavamad mikromõrade tekitajad ei ole isegi karjumine või füüsiline agressioon. Need on laused nagu:

• “Lähme lahku.”
• “Me ei sobi kokku.”
• “Ma ei armasta sind.”
• “Ma olen kõik need aastad sinule raisanud.”
• “Ma oleks ammu läinud, kui mul oleks võimalus olnud.”

Isegi kui need öeldakse vihahoos. Isegi kui pärast vabandatakse. Isegi kui mõistus ütleb: ta ei mõelnud seda päriselt. Keha kuuleb. Närvisüsteem salvestab. Süda ei unusta. Ja kuklasse jääb küsimärk: Kas see oli tõde? Kas ta mõtleb seda ka homme? Kas kui tal hakkab paremini minema, siis olen mina esimene, kellest loobutakse?

Kahtlus loob distantsi – isegi vaikuses

Kui üks pool hakkab kahtlema, tajub seda ka teine. Mitte sõnade kaudu, vaid energiaväljas. Tekib vahemaa. Tekib kaitse. Tekib vaikus, mis ei ole rahu, vaid pinge. Ja nii hakkab suhe tasapisi eemalduma – mitte seetõttu, et armastust poleks, vaid seetõttu, et turvatunne on saanud liiga palju mõrasid.

Kui naine läheb ellujäämisrežiimi

Kui turvatunne on piisavalt kaua olnud kõikuv, ei jää naine samaks. Mitte seepärast, et ta valiks muutuda, vaid seepärast, et tema närvisüsteem kohaneb. Ellujäämisrežiimis naine:

• muutub valvsaks
• kaotab spontaansuse
• hoiab rohkem tagasi
• kontrollib rohkem
• küsib rohkem kinnitust või sulgub täielikult

Ja paradoks on selles, et just siis hakatakse teda sageli süüdistama. “Sa oled muutunud.” “Sa oled külm.” “Sa oled liiga tundlik.” “Sa reageerid üle.” “Sa ei ole enam see naine, kellesse ma armusin.” Aga keegi ei küsi: mis temaga juhtus?

Ellujäämisrežiim ei ole iseloom – see on seisund

Ellujäämisrežiim ei ole naise “päris loomus”. See on vastus keskkonnale. Kui naine peab pidevalt mõtlema:

• kas see, mida ma ütlen, pöördub minu vastu?
• kas mu haavatavust kasutatakse hiljem relvana?
• kas ma olen siin päriselt hoitud või ainult seni, kuni sobin?

…siis tema süsteem ei saa avaneda. Sellises seisundis ei teki sügavat lähedust, sest lähedus eeldab riski. Ja risk eeldab turvalisust.

Miks seksuaalsus kaob just siis, kui seda kõige rohkem “tahetakse”

Sageli juhtub midagi väga valusat ja samas väga inimlikku: Mida rohkem turvatunne kaob, seda rohkem hakatakse ootama seksuaalsust. Justkui lahendusena. Justkui tõendina. Justkui kinnituseks, et “kõik on korras”. Aga seksuaalsus ei ole kraan, mida saab lahti keerata. See on tagajärg. Tagajärg sellest, et:

• naine tunneb end ihaldusväärsena, mitte hinnatavana
• tema “ei” on turvaline
• tema tunded ei ole koormaks
• tema kohalolu ei ole tingimuslik

Kui neid eeldusi ei ole, siis keha ütleb ei, isegi kui mõistus tahaks jah. Ja see “ei” ei ole karistus. See on enesekaitse.

Kui vastutus nihkub vaikselt naise õlgadele

Siin tekib väga levinud, aga harva teadvustatud muster. Turvatunne on saanud mõrasid → naine sulgub → seksuaalsus väheneb → suhtes tekib pinge → ja lõpuks öeldakse: “Probleem on temas.” Nii sünnib narratiiv, kus:

• naine on “jahtunud”
• naine on “kaotanud sära”
• naine ei panusta piisavalt
• naine ei ole enam piisav

Aga keegi ei vaata tagasi mikrolõhede algusesse. Keegi ei loe kokku lauseid, mis kunagi hooletult välja öeldi. Keegi ei küsi, mitu korda ta pidi end kokku korjama, et mitte veel üht mõra juurde tekitada.

Naine ei eemaldu – ta tõmbub tagasi iseenda kaitseks

Oluline vahe: Naine ei eemaldu, sest ta ei hooli. Ta tõmbub tagasi, sest ta ei jaksa enam haiget saada. See tagasi tõmbumine võib välja näha nagu:

• emotsionaalne vaikus
• vähene puudutus
• madalam soov läheduseks
• “olen väsinud”
• “mul pole tuju”

Aga selle all on sageli üks lihtne, sügav põhjus: ma ei tunne end piisavalt turvaliselt, et avaneda.

See ei ole süüdistus – see on kutse vastutusele

See lugu ei ole selleks, et kedagi süüdi mõista. See on selleks, et näha seoseid. Turvatunne ei ole luksus. – See on vundament. Ja ilma vundamendita ei püsi:

• naiselikkus
• seksuaalsus
• pehmus
• sära
• ega ka armastus sellisel kujul, nagu me seda igatseme

Turvatunnet ei parandata sõnadega

Üks levinumaid eksiarvamusi suhetes on see, et turvatunnet saab taastada lausega: “Anna andeks, ma ei mõelnud seda nii.” See lause võib olla siiras. See võib tulla kahetsusest. Aga sageli ei paranda see mikromõrasid, mis on juba tekkinud. Miks? Sest turvatunne ei ela mõistuses. Ta elab kehas ja närvisüsteemis.

Keha ei kuula vabandusi – keha jälgib mustreid

Keha ei küsi: Kas ta vabandas? Keha küsib: Kas see kordub? Kas ma pean end ikka kaitsma? Kas ma saan nüüd lõdvestuda? Kui samad laused tulevad tagasi:

• järgmise tüli ajal
• järgmise väsimuse hetkel
• järgmise ebakindluse korral

…siis keha teeb loogilise järelduse: see ei ole juhus, see on muster. Ja mustri puhul ei avata südant. Mustri puhul ehitatakse kaitse.

Tõeline taastumine algab vastutuse võtmisest

Vastutus ei ole:

• “ma vabandan, kui sa oled haiget saanud”
• “see polnud minu mõte”
• “sa mõistsid valesti”

Vastutus on: “Ma näen, et minu sõnad lõid sinu turvatunnet.” “Ma mõistan, miks sa sulgusid.” “Ma võtan vastutuse selle eest, et need laused ei korduks.” See ei ole enese alandamine. See on küpsus. Ja just küpsus loob turvalisust.

Turvatunne taastub läbi järjepidevuse, mitte suurte žestide

Lilled ei paranda mikromõrasid. Kingitused ei paranda mikromõrasid. Isegi sügavad vestlused ei paranda mikromõrasid, kui nende järel ei muutu käitumine. Turvatunne taastub läbi:

• ennustatavuse
• stabiilsuse
• sõnade ja tegude kooskõla
• rahuliku kohalolu ka konfliktis

See tähendab:

• lahkuminekuga ei ähvardata
• armastusega ei kaubelda
• tundeid ei kasutata relvana

Naine hakkab avanema alles siis, kui tal ei ole enam vaja end kaitsta

See on oluline punkt. Naine ei saa otsustada end uuesti avada. Avanemine on tagajärg, mitte otsus. Kui keha tunneb:

• et tülid ei lõpe hülgamisega
• et haavatavus ei pöördu tema vastu
• et ta ei pea end tõestama, et jääda

…siis hakkab midagi vaikselt sulama. Pehmus tuleb tagasi. Puudutus tuleb tagasi. Seksuaalsus hakkab taas hingama. Mitte pingutusest, vaid turvalisusest.

Spirituaalne vaade: naiselikkus kui vastuvõttev energia

Spirituaalses plaanis on naiselikkus vastuvõttev energia. Ta avaneb siis, kui on ruumi. Ta õitseb siis, kui on hoitud. Kui keskkond on ebastabiilne, agressiivne või ettearvamatu, tõmbub vastuvõttev energia tagasi. See ei ole karistus. See on tasakaal. Ja ükski suhe ei saa püsida, kui üks pool peab kogu aeg oma energiat kinni hoidma, et mitte haiget saada.

Turvatunde taastamine on suhetes pöördepunkt

Siin ei ole küsimus ainult seksuaalsuses. Siin on küsimus:

• kas see suhe on koht, kus saab pehmeneda?
• kas siin saab olla päriselt nähtav?
• kas siin on turvaline eksida, väsida, olla toores?

Kui vastus on jah, siis sära ei kao. See naaseb.

Sära ei kao – see tõmbub kaitse alla

Üks valusamaid eksitusi suhetes on usk, et naine “kaotab sära”. Justkui oleks see midagi, mida ta ise hooletult käest laseb. Justkui oleks see tema vastutus hoida elus midagi, mida suhe ise enam ei kanna. Aga sära ei ole kohustus. Sära on tagajärg. Tagajärg sellest, et naine tunneb end turvaliselt oma kehas, oma tunnetes ja oma kohalolus.

Nõiaring, mis lõhub suhteid vaikselt

See nõiaring näeb sageli välja nii: Turvatunne saab mikromõrasid → naine sulgub → seksuaalsus väheneb → tekib pinge ja rahulolematus → naist hakatakse süüdistama → turvatunne saab veel rohkem mõrasid. Ja nii edasi. Kuni ükskord öeldakse: “Me lihtsalt ei sobi.” Aga sageli ei ole küsimus sobivuses. Küsimus on turvalisuses.

Miks süüdistamine on viimane nael

Kui naist süüdistatakse selles, et ta ei ole enam avatud, pehme või ihaldusväärne, siis kinnitatakse talle alateadlikult: siin ei ole turvaline olla selline, nagu ma olen. See on hetk, kus paljud naised emotsionaalselt lahkuvad, isegi kui nad füüsiliselt jäävad. Sest süda ei saa jääda sinna, kus teda ei mõisteta.

Terve suhe ei küsi naiselt sära – ta loob selleks ruumi

Terves suhtes:

• ei ähvardata lahkuminekuga
• ei alandata viha emotsiooni all
• ei mängita armastusega
• ei testita, kui palju keegi talub

Terves suhtes mõistetakse, et: turvatunne ei tapa kirge – see loob selle. Kirg ei sünni hirmust. Kirg ei sünni kahtlusest. Kirg ei sünni pingutusest. Kirg sünnib siis, kui kehal on lubatud lõdvestuda.

Nõiaring katkeb seal, kus keegi julgeb vaadata peeglisse

See ei ole “naise töö” sära tagasi tuua. See ei ole ka “mehe süü”. See on vastutuse koht. Koht, kus küsitakse:

• kuidas ma reageerin, kui olen vihane?
• milliseid lauseid ma kasutan relvana?
• kas minu läheduses saab pehmeneda või peab end kaitsma?

Need küsimused on ebamugavad. Aga nad on vabastavad.

Kui turvatunne taastub, naiselikkus ei pea pingutama

Ja siis juhtub midagi vaikset, aga sügavat. Naine:

• naerab rohkem
• liigub pehmemalt
• otsib ise lähedust
• puudutab ilma pingeta
• avaneb ilma hirmuta

Mitte sellepärast, et ta püüab. Vaid sellepärast, et ta saab.

See lugu ei ole ainult naistest

Kuigi see tekst räägib palju naise kogemusest, ei ole see lugu ainult naistest. See on lugu sellest, kuidas ükski süda ei saa avaneda keskkonnas, kus ta peab end kaitsma. Ja kuidas armastus ei kao paugupealt, vaid murdub vaikselt – sõna haaval.

Hidden Vibe lõpetuseks

Kui sära on kadunud, ära küsi, kuhu ta läks. Küsi: kas siin on olnud piisavalt turvaline, et ta oleks saanud jääda? Sest sära ei lahku armastusest. Ta lahkub ohust.