See tekst ei ole süüdistus. Ega õigustus.
Ega õpetus selle kohta, kuidas „õigesti“ tunda või käituda.
See on ruum.
Ruum neile, kes on kogenud midagi, mida oli raske nimetada.
Ruum neile, kes on kandnud rohkem, kui keegi oleks pidanud kandma.
Ja ka neile, kes on kunagi teinud haiget, ilma et oleks osanud oma valu muul moel hoida.
Vägivald – emotsionaalne või füüsiline – ei ole kunagi ainult tegu.
Ta on katkestus ühenduses: iseenda, teise inimese ja vastutusega oma mõju eest.
Selles tekstis ei otsita süüdlasi.
Siin otsitakse mõistmist, mis ei vaiki.
Teadlikkust, mis ei normaliseeri.
Ja valgust, mis ei nõua eneseohverdust.
Kui see tekst sind puudutab, siis tea:
sa ei pea siin midagi tõestama ega parandama.
Piisab, kui oled kohal.
Mis on vägivald tegelikult?
Vägivald ei ole ainult see, mida on lihtne ära tunda.
See ei ole ainult sinikas kehal, karje teise suust või hetk, kus keegi kaotab kontrolli.
Vägivald on seisund, mis tekib siis, kui ühe inimese sisemine kaos hakkab juhtima teise inimese reaalsust.
Psühholoogiliselt on vägivald olukord, kus ühe inimese vajadused, tunded või piirid muutuvad teise inimese jaoks ohuks, mida tuleb kas maha suruda, ümber kirjutada või kontrollida. Spirituaalses plaanis on see ühenduse katkemine – iseendaga, teise inimesega ja vastutusega oma mõju eest.
Sageli arvatakse, et vägivald algab hetkest, mil midagi „juhtub“. Tegelikult algab see palju varem – hetkel, mil keegi õpib, et tema sisemaailm ei ole turvaline ei talle endale ega teistele.
Nähtav ja nähtamatu vägivald
Füüsiline vägivald on lihtsamini äratuntav, sest keha jätab jälje.
Emotsionaalne vägivald on salakavalam, sest ta õpetab inimest kahtlema oma tajus.
Emotsionaalne vägivald võib olla:
- pidev alavääristamine või naeruvääristamine
- tunnete tühistamine („sa liialdad“, „see pole nii hull“)
- süü ümberpööramine
- vaikusega karistamine
- hirmu või ebakindluse tekitamine kontrolli eesmärgil
Sageli küsitakse: „Aga kas see on ikka vägivald?“
See küsimus ise on juba märk, et midagi on olnud nihkes.
Vägivald ei vaja alati karjumist. Mõnikord piisab pidevast nihutamisest, kus inimene hakkab samm-sammult oma sisetunnet eirama, sest see tekitab liiga palju konflikti.
Vägivald ei ole iseloomuomadus
Üks suurimaid eksiarvamusi on see, et vägivaldne käitumine on „halbade inimeste“ tunnus. Tegelikult on see käitumismuster, mis tekib seal, kus puudub oskus oma sisemisi pingeid kanda ja reguleerida.
Psühholoogiliselt räägime:
- arengulisest traumast
- emotsionaalsest ebaküpsusest
- reguleerimata närvisüsteemist
Spirituaalses keeles võiks öelda: inimene on lahus iseenda algallikast.
Ta ei oska oma valu hoida, seega hakkab ta seda nihutama.
See ei tähenda, et vastutus kaoks.
See tähendab, et me näeme mustrit, mitte ainult tulemust.
Kuidas vägivald normaliseerub
Vägivald ei tule enamasti uksest sisse karjudes. Ta hiilib vaikselt, testides piire:
- kas sa kahtled endas
- kas sa seletad tema käitumist
- kas sa kohaned, et rahu säilitada
Kui vastus on jah, saab muster kinnitust.
Psühholoogias nimetatakse seda piiride järkjärguliseks murendamiseks.
Energeetiliselt on see oma ruumi loovutamine, et vältida valu.
Inimene ei vali seda teadlikult. Keha valib ellujäämise.
Miks paljud ei saa aru, et nad on vägivallas
Sest vägivald ei tunne alati välja nagu vägivald.
Kui oled kasvanud keskkonnas, kus:
- tunded ei olnud turvalised
- armastus oli tingimuslik
- rahu tuli alles siis, kui sa ennast pisendasid
siis tundub sarnane dünaamika täiskasvanuna tuttav, mitte ohtlik.
Spirituaalses plaanis tõmbab teadvustamata haav ligi olukordi, mis teda peegeldavad – mitte karistuseks, vaid nähtavaks saamiseks. Probleem tekib siis, kui see mõtestatakse valesti kui „ma pean selle ära kannatama“.
Oluline vahe: mõistmine ei ole õigustamine
Siin on koht, kus paljud kardavad sügavamale minna.
Justkui mõistmine tähendaks lubamist.
Ei tähenda.
Mõistmine tähendab, et me:
- ei loo müüte
- ei lihtsusta
- ei lükka vastutust ohvri kanda
Vägivald on alati tegu, millel on mõju.
Ja mõju ei kao seetõttu, et allikas oli haav.
Vägivald ei ole hetk.
See on protsess, kus üks inimene kaotab õiguse olla iseenda sees turvaline.
Ja seni, kuni me näeme ainult äärmusi, jäävad need vaiksed kohad varju – sinna, kus enamik vägivalda tegelikult sünnib ja püsib.
Närvisüsteem, trauma ja ellujäämine
Et mõista vägivalda, ei piisa mõistusest.
Tuleb minna kehasse.
Sest vägivald ei ela ainult mälestustes ega lugudes –
ta elab närvisüsteemis, lihaspingetes, hingamises, refleksides ja vaiksetes automaatsetes reaktsioonides.
Psühholoogias räägitakse üha enam sellest, et trauma ei ole see, mis juhtus, vaid see, mis jäi kehasse kinni, sest sellel hetkel ei olnud võimalik põgeneda, võidelda ega saada abi.
Spirituaalses vaates võiks öelda: hing jäi korraks keha sisse lõksu – ootama turvalisust, mida ei tulnud.
Närvisüsteemi põhirežiimid
Inimese närvisüsteemil on väga lihtne eesmärk: ellu jääda.
Ta ei küsi, kas miski on õiglane, loogiline või tervislik. Ta küsib ainult: kas see on praegu turvaline?
Kui turvalisus kaob, aktiveeruvad ellujäämisrežiimid:
- Võitle (fight) – rünnak, viha, kontroll, süüdistamine
- Põgene (flight) – eemaldumine, vältimine, töö- või tegevussõltuvus
- Tardu (freeze) – tuimus, dissotsiatsioon, „ma ei tunne midagi“
- Allu (fawn) – meeldimine, kohanemine, enda vajaduste maha surumine
Ükski neist ei ole iseloom.
Need on keha automaatsed reageeringud ohule.
Vägivalla dünaamika ja erinevad ellujäämisrežiimid
Sageli kohtuvad vägivaldses suhtes kaks erinevat närvisüsteemi mustrit.
Näiteks:
- üks reageerib fight-režiimis – kontroll, kriitika, hirmu tekitamine
- teine liigub fawn või freeze-režiimi – vaikimine, seletamine, kohanemine
See ei tähenda, et keegi „valib rolli“.
Keha valib selle, mis on kunagi töötanud.
Spirituaalselt võib seda näha kui kahe haava vastastikust aktiveerumist. Üks vajab võimu, et tunda end turvaliselt. Teine vajab rahu, isegi kui see tähendab iseenda kaotamist.
Miks keha ei lahku, isegi kui mõistus tahab
Üks sagedasemaid küsimusi on:
„Kui see on halb, miks ta lihtsalt ei lahku?“
See küsimus eeldab, et inimene tegutseb ratsionaalselt.
Traumaolukorras ei juhi aga ratsionaalsus – juhib keha.
Kui närvisüsteem on harjunud ohuga, siis:
- rahu tundub võõras
- stabiilsus tekitab ärevust
- lahkumine võib tunduda eluohtlik
Keha eelistab tuttavat ohtu tundmatule vabadusele.
Spirituaalselt on see koht, kus hing on õppinud, et armastus ja valu käivad koos. Mitte seetõttu, et see oleks tõde, vaid seetõttu, et muud kogemust pole olnud.
Trauma ja ajataju
Trauma üks sügavamaid omadusi on see, et ta kaotab ajataju.
Keha ei saa aru, et oht on möödas.
Seetõttu võib:
- hääl, pilk või toon käivitada paanika
- kriitika tunduda eksistentsiaalse ohuna
- konflikt aktiveerida lapsepõlvetunde
Psühholoogiliselt elab inimene justkui kahes ajas korraga.
Spirituaalses plaanis on osa hingest jäänud minevikku ootama, et keegi ütleks: sul on nüüd turvaline.
Miks vägivald eskaleerub
Kui üks närvisüsteem on pidevalt ülekoormatud ja teine pidevalt allasurutud, tekib pingesüsteem, mis otsib väljapääsu.
- kontroll süveneb
- hirm kasvab
- empaatia kaob
Vägivald ei eskaleeru seetõttu, et keegi oleks „kurjemaks muutunud“, vaid seetõttu, et kehad on pidevas ohurežiimis.
See ei vabasta vastutusest.
Aga see seletab, miks muster iseenesest ei parane.
Trauma ei ole nõrkus.
See on keha tarkus, mis on jäänud liiga kauaks valvesse.
Vägivald ei ole alati teadlik pahatahtlikkus.
Aga ta on alati märk sellest, et turvalisus on kadunud – ja keegi kannab selle hinda.
Ohvri psühholoogia ja energeetiline dünaamika
Vägivalla kõige vaiksem koht ei ole karje ega löök.
See on hetk, mil inimene hakkab enda sees ‘’ümber kolima’’, et olukorras ellu jääda.
Väljast vaadates võib kõik tunduda „talutav“.
Sees toimub aga aeglane ja peaaegu nähtamatu enesest eemaldumine.
Psühholoogiliselt nimetatakse seda kohanemiseks.
Energeetiliselt on see oma väe kokku pakkimine, et mitte kaotada kõike.
Kuidas enesehinnang tegelikult mõraneb
Enesehinnang ei purune korraga.
Ta kulub ära.
Iga kord, kui inimene:
- neelab alla oma tunde
- ei ütle, mis teeb haiget
- seab teise rahu enda tõe ette
tekib väike sisemine mõra.
Ohver ei mõtle: „Ma olen vähem väärt.“
Ta mõtleb: „Kui ma oleksin parem, rahulikum, arusaavam, siis see kaoks.“
See on sügavalt inimlik katse kontrolli tagasi saada.
Kui põhjus olen mina, siis saan ma midagi muuta.
Süü ja häbi teke
Süü ja häbi ei teki vägivaldsest teost, vaid sellest, et inimene:
- ei saanud ennast kaitsta
- ei lahkunud õigel ajal
- kohanes liiga hästi
Psühholoogiliselt on see sekundaarne trauma – valu selle üle, kuidas sa ellu jäid.
Spirituaalses plaanis on see hetk, kus hing hakkab uskuma, et tema loomulik tundlikkus, empaatia või vajadused on probleem.
Tegelikult oli see, mis sind alles hoidis.
Miks tugevad ja tundlikud inimesed jäävad kauemaks
See on üks valusamaid tõdesid.
Sageli ei jää vägivallasse mitte „nõrgad“, vaid:
- sügava empaatiaga inimesed
- need, kes näevad teise valu
- need, kes on harjunud kandma rohkem, kui peaks
Nad jäävad, sest nad näevad liiga palju.
Spirituaalses keeles: nad tunnevad teise hinge valu ja usuvad, et armastus suudab seda tervendada.
Probleem tekib siis, kui armastus hakkab asendama piire.
Energeetiline sidumine ja jõuvahetus
Vägivalla dünaamikas tekib sageli nähtamatu side, kus:
- üks võtab rohkem ruumi
- teine annab rohkem energiat
See ei ole müstiline ega saatuslik.
See on pidev stressiseisund, kus keha otsib stabiilsust läbi tuttava mustri.
Energeetiliselt võib see tunduda nagu „ma ei saa lahti“.
Psühholoogiliselt on see traumaside.
See side ei tähenda armastuse sügavust.
See tähendab närvisüsteemide sõltuvust.
Miks reaalsus muutub häguseks
Emotsionaalse vägivalla üks ohtlikumaid osi on see, et inimene hakkab kahtlema oma tajus.
- „Äkki ma mäletan valesti“
- „Äkki ma olen liiga tundlik“
- „Ta ju ütles, et ta ei mõelnud nii“
See ei ole rumalus.
See on aju katse säilitada suhet, mis tundub ellujäämiseks vajalik.
Spirituaalselt on see hetk, kus sisemine kompass kaotab magneti – mitte seetõttu, et ta on katki, vaid seetõttu, et teda on liiga kaua eiratud.
Ohver ei kaota ennast, sest ta on nõrk.
Ta kaotab ennast, sest ta püüab säilitada midagi, mis tundub eluliselt oluline.
Tervenemine algab mitte küsimusest
„Miks ma seda lubasin?“
vaid
„Mida ma pidin tegema, et ellu jääda?“
Vägivalla toimepanija sisemaailm
(ilma õigustamata, ilma hukkamõistuta)
Sellest osast on sageli kõige raskem rääkida.
Mitte seetõttu, et see oleks keeruline mõista, vaid seetõttu, et siin kardetakse kõige rohkem:
„Kas ma nüüd õigustan?“
Ei.
Me ei otsi vabandusi.
Me otsime tõde, sest ainult tõde katkestab mustri.
Kontroll ei sünni jõust, vaid hirmust
Vägivaldne käitumine ei tule sisemisest tugevusest.
Ta tuleb kontrollimatust sisemisest ohust.
Psühholoogiliselt on kontroll käitumine, millega inimene püüab:
- vältida häbi
- summutada abitust
- hoida ära sisemist lagunemist
Kui inimene ei oska oma tundeid hoida, hakkab ta hoidma olukordi, inimesi, reaktsioone.
Spirituaalselt on see koht, kus hing ei tunne end oma kehas turvaliselt.
Ja kui sees on kaos, püüab ta luua korda väljas – iga hinna eest.
Emotsionaalne ebaküpsus vs pahatahtlikkus
Oluline on teha vahet.
- Emotsionaalne ebaküpsus tähendab, et inimene ei oska:
- vastutust võtta oma tunnete eest
- taluda frustratsiooni
- olla ebamugavuses ilma ründamata
- Pahatahtlikkus tähendab teadlikku soovi kahjustada, alandada või hävitada.
Paljud vägivallamustrid sünnivad ebaküpsusest, mitte teadlikust kurjusest.
Aga ebaküpsus ei muutu kahjutuks, kui sellel on mõju.
Laps võib visata kivi teadmatusest.
Täiskasvanu vastutab ka siis, kui ta ei õppinud teisiti.
Miks süü projitseeritakse teisele
Vägivaldne inimene ei talu sageli süüd.
Süü tundmine aktiveerib temas häbi – ja häbi on talumatu.
Seetõttu:
- süü nihutatakse teisele
- vastutus kaob
- reaalsus kirjutatakse ümber
„Sa ajasid mind vihale“
„Kui sina poleks nii…“
„Ma poleks pidanud, aga…“
Psühholoogiliselt on see kaitsemehhanism.
Spirituaalselt on see teadvuse sulgumine, kus inimene ei näe enam oma mõju.
Empaatia lühis
Paljud arvavad, et vägivaldsed inimesed ei tunne empaatiat.
Sageli on tõde vastupidine – empaatia on olemas, aga ligipääs sellele kaob ohuseisundis.
Kui närvisüsteem on pidevas fight-režiimis:
- teise tunded tunduvad rünnakuna
- piirid tunduvad hülgamisena
- vastuseis tundub hävitusena
See ei vabasta vastutusest.
Aga see selgitab, miks paljud vägivallatsejad ei mõista siiralt, kui sügavat kahju nad teevad.
Kus jookseb vastutuse piir
Siin on kõige olulisem koht.
Vägivalla põhjused võivad olla:
- trauma
- kasvatuse puudujäägid
- reguleerimata närvisüsteem
Aga vastutus algab hetkest, mil:
- kahju on tehtud
- piir on ületatud
- teine inimene on kannatanud
Vastutus ei tähenda enesepiitsutamist.
Vastutus tähendab:
- teadvustamist
- muutuse valikut
- abi otsimist
Ilma selleta jääb muster ellu.
Miks muutus on nii haruldane
Sest muutus nõuab:
- oma haava nägemist
- kontrollist loobumist
- häbi talumist ilma rünnakuta
See on üks raskemaid sisemisi töid, mida inimene saab teha.
Spirituaalselt on see koht, kus ego peab astuma sammu tagasi ja laskma hingel vastutuse võtta.
Kõik ei ole selleks valmis.
Ja see ei ole kellegi teise teha.
Vägivald ei tee inimesest koletist.
Aga vastutuse vältimine hoiab koletise elus.
Mõistmine ilma piirideta on enesepettus.
Piirid ilma mõistmiseta on katkestus.
Tõeline muutus algab seal, kus mõlemad kohtuvad –
teadlikkus ja vastutus.
Spirituaalne vaade: teadvustamata valu liikumine
Kui vaadata vägivalda ainult käitumise tasandilt, jääb midagi puudu.
Sest vägivald ei alga teost – ta algab teadvustamata valust, mis otsib liikumist.
Spirituaalses plaanis ei liigu valu inimeselt inimesele pahatahtlikult.
Ta liigub läbi inimeste, kuni keegi on valmis seda päriselt nägema.
See ei tee vägivalda õigeks.
See teeb nähtavaks, miks see kordub.
Teadvustamata valu ei kao – ta otsib väljapääsu
Iga kogemus, mida ei olnud võimalik tunda, hoida või läbi elada, ei lahustu.
Ta jääb kehasse, närvisüsteemi ja alateadvusse.
Kui valu ei saa olla:
- nutetud
- räägitud
- hoitud
siis ta hakkab otsima olukordi, kus ta saab end väljendada.
Spirituaalselt võib seda näha kui katkestatud energiaringi.
Psühholoogiliselt kui lahendamata trauma aktiveerumist.
Põlvkondlik trauma ja nähtamatud lepingud
Paljud vägivaldsed mustrid ei alga meie elust.
Need on kandunud edasi:
- vanemate ja vanavanemate vaikuste kaudu
- keelatud tunnete kaudu
- „nii on alati olnud“ uskumuste kaudu
Spirituaalses keeles räägitakse põlvkondlikest lepingutest – alateadlikest lubadustest jääda lojaalseks, isegi kui see teeb haiget.
Kui keegi hakkab mustrit katkestama, tundub see sageli:
- reetmisena
- süütundena
- sisemise konfliktina
Tegelikult on see hinge küpsemise märk.
„Hingeõppetunnid“ – koht, kus spirituaalsus võib haavata
Üks ohtlikumaid vaimseid lõkse on mõte, et:
- kannatus on vajalik
- vägivald on õppetund
- valu tuleb lihtsalt vastu võtta
See tõlgendus võib hoida inimest liiga kaua olukorras, mis teda lõhub.
Tõeline spirituaalsus ei nõua eneseohverdust vägivalla ees.
Õppetund ei ole kannatamine.
Õppetund on äratundmine.
Valgus ja vaimne möödahiilimine
Vaimne möödahiilimine juhtub siis, kui:
- positiivsus asendab tõe
- armastus asendab piire
- andestus surutakse peale enne, kui haav on nähtud
See ei ole tervenemine.
See on valu ümberpakkimine.
Spirituaalselt küps tee läheb läbi pimeduse, mitte mööda.
Miks mõned hinged „kohtuvad“ vägivalla dünaamikas
See on hell ja keeruline koht.
Mõned inimesed kohtuvad mitte seetõttu, et nad „peaksid kannatama“, vaid seetõttu, et:
- mõlemas on haav, mis vajab nähtavaks saamist
- dünaamika paljastab midagi, mida muidu ei nähtaks
- muster jõuab murdepunkti
See ei tähenda, et nad peavad jääma.
See tähendab, et midagi peab muutuma.
Valik, mis katkestab ringi
Spirituaalselt kõige võimsam hetk ei ole mõistmine.
See on valik.
Valik:
- näha mustrit
- lõpetada enese ohverdamine
- tuua valgus sinna, kus varem oli vaikus
Sageli on see valik üksildane.
Aga see vabastab rohkem, kui ainult ühe elu.
Valu ei ole vaimne valuuta.
Kannatus ei ole valguse hind.
Teadvus ei küsi: „Kui palju sa suudad taluda?“
Teadvus küsib: „Kas sa oled valmis tõe endasse tagasi kutsuma?“
Ja sealt algab päris vabanemine.
Tervenemine: mitte andestamise sund, vaid tõe lubamine
Tervenemine ei alga hetkest, mil sa otsustad „edasi minna“.
Ta algab hetkest, mil sa lõpetad enda sees valetamise.
Paljud inimesed püüavad terveneda liiga kiiresti, sest valu sees olemine tundub ohtlik. Aga tõde on see: valu ei hävita – allasurutud valu hävitab.
Spirituaalses plaanis ei ole tervenemine valguse kutsumine pimeduse asemele.
See on valguse lubamine pimedusse.
Miks andestamine ei saa olla alguspunkt
Andestamist peetakse sageli tervenemise kõrgpunktiks.
Tegelikkuses võib see olla ka kaitsemehhanism.
Kui andestus tuleb:
- enne, kui viha on tuntud
- enne, kui piirid on paigas
- enne, kui tõde on öeldud
siis ei vabasta ta – ta vaigistab.
Psühholoogiliselt tähendab see, et inimene jätab oma närvisüsteemi üksinda.
Spirituaalselt tähendab see, et hing jäetakse jälle kuulmata.
Andestus võib tulla hiljem.
Ja kui ei tule, ei tähenda see läbikukkumist.
Piirid kui püha akt
Piir ei ole karistus.
Piir on kontakt iseendaga.
Öelda:
- „See ei ole minu jaoks okei“
- „Ma ei osale selles enam“
- „Minu keha ja hing vajavad turvalisust“
on spirituaalselt üks küpsemaid tegusid.
Piir ei vaja õigustust.
Piir ei vaja selgitust.
Piir vajab ainult sisemist luba.
Keha tagasitoomine turvalisusse
Trauma ei parane mõistmisega üksi.
Keha peab uuesti õppima, et:
- praegu ei ole ohtu
- tunded ei hävita
- piirid ei too karistust
See juhtub aeglaselt:
- läbi rahuliku hingamise
- läbi aeglaste liigutuste
- läbi turvaliste suhete
Spirituaalselt on see hinge tagasikutsumine kehasse.
Viha kui tervenemise osa
Viha kardetakse, sest seda seostatakse vägivallaga.
Tegelikkuses on viha piiri energia.
Tervendav viha:
- ei ründa
- ei hävita
- ei jää kinni
Ta ütleb: „Midagi oli valesti.“
Kui viha maha suruda, kaob ka piir.
Lein selle üle, mida ei olnud
Tervenemise üks vaiksemaid ja sügavamaid osi on lein:
- kaotatud turvatunde pärast
- selle armastuse pärast, mida ei tulnud
- iseenda pärast, kes pidi liiga vara tugev olema
Seda leina ei saa vahele jätta.
Sest alles siis saab tekkida ruum millelegi uuele.
Tervenemine ei tee sinust uut inimest – ta toob sind tagasi
Sa ei muutu kellekski teiseks.
Sa tuled endasse tagasi.
Tervenemine ei ole sirgjooneline.
On päevi, kus oled tugev.
On päevi, kus oled habras.
Mõlemad on osa teekonnast.
Sa ei ole katki.
Sa oled olnud liiga kaua kohas, kus pidid ellu jääma.
Tervenemine ei küsi:
„Kas sa suudad lahti lasta?“
Ta küsib:
„Kas sa oled valmis ennast tagasi võtma?“
Kollektiivne vastutus ja teadlikkuse loomine
Vägivald ei püsi ainult suletud uste taga.
Ta püsib seal, kus vaikus on mugavam kui tõde.
Üksikisik võib terveneda, piirid seada ja mustrist lahkuda,
aga kui keskkond jääb samaks, sünnib sama dünaamika uuesti – uute inimeste, uute nimede, uute lugudega.
Seepärast ei ole vägivald ainult isiklik teema.
Ta on kollektiivne peegel.
Vaikimise nähtamatu hind
Vaikus ei ole neutraalne.
Vaikus on sageli poole valimine – tahtmatult, aga siiski.
Kui:
- pisendatakse kogetut
- soovitatakse „mitte üles kaevata“
- kutsutakse leppima enne, kui haav on nähtud
siis sõnum ei ole rahu.
Sõnum on: „Sinu valu ei mahu siia.“
See õpetab uusi põlvkondi vaikima enne, kui nad üldse oskavad rääkida.
Kuidas rääkida ilma sildistamata
Teadlikkus ei vaja loosungeid.
Ta vajab keelt, mis ei loo vaenlast, vaid ruumi mõistmiseks.
See tähendab:
- käitumise nimetamist, mitte inimese defineerimist
- mõju kirjeldamist, mitte motiivide oletamist
- piiride hoidmist ilma hävitava hukkamõistuta
See ei tähenda pehmust vägivalla suhtes.
See tähendab täpsust.
Kollektiivne närvisüsteem
Ka ühiskonnal on närvisüsteem.
Kui ühiskond:
- normaliseerib karjumist
- romantiseerib armukadedust
- naerab alandamise üle
siis õpetab ta, et vägivald on lubatav viis pinge maandamiseks.
Teadlikkuse loomine tähendab turvalisemate mustrite õppimist – kodus, suhetes, lastega, iseendaga.
Valgus ei ole eneseohverdus
Sageli arvatakse, et „valguse hoidmine“ tähendab kõigega leppimist.
Tegelikult tähendab see tões püsimist.
Valgus ei:
- õigusta vägivalda
- vaiki kahju ees
- jää kohta, kus hing tõmbub kokku
Valgus seisab.
Ja ütleb: „Siin see lõpeb.“
Iga katkestatud muster loeb
Sa ei pea:
- päästma kõiki
- seletama kõigile
- jääma sinna, kus sind ei kuulata
Piisab ühest:
- tõest lausest
- hoitud piirist
- teadlikust valikust
Iga katkestatud muster loob uue võimaluse – ka neile, kes veel ei oska valida.
Vägivald ei lõpe siis, kui keegi karjub kõvemini.
Ta lõpeb siis, kui keegi julgeb näha, nimetada ja valida teistmoodi.
Teadlikkus ei ole relv.
Ta on valgus, mis ei pööra pilku ära.
Ja kui valgus jääb,
siis ei pea valu enam liikuma läbi inimeste.
Vägivald ei ole armastus, mis läks valesti.
Ta on valu, mis jäi liiga kauaks nähtamatuks.
Ja seni, kuni valu ei ole lubatud, liigub ta edasi –
inimestelt inimestele, põlvkonnalt põlvkonnale, kehadest kehadesse.
Teadlikkus ei tähenda, et me kõike mõistame.
Teadlikkus tähendab, et me ei pööra pilku ära.
Piirid ei ole külmus.
Need on armastuse kõige ausam vorm.
Tervenemine ei küsi, kui kiiresti sa andestad.
Ta küsib, kas sa oled valmis endasse tagasi tulema.
Ja iga kord, kui keegi julgeb näha, nimetada ja valida teisiti,
ei katke ainult üks muster – avaneb uus võimalus elada ilma hirmu ja vaikuse hinnata.
Teadlikkus ei ole relv.
Ta on valgus, mis ei pööra pilku ära.
Ja kui valgus jääb, siis ei pea valu enam liikuma läbi inimeste.
