On hetki, kus elu tuletab meile meelde, et headus ei pea olema suur ega lärmakas.
Piisab väikesest liigutusest, ühest pilgust, ühest lausest või lihtsalt kohalolust – ja maailm muutub korraks pehmemaks. Täna oli üks selline päev.
Seisin poes, minu taha tulid kaks noort poissi – häbelikud, vaikselt oma asjadega. Kui olin juba maksnud ja oma oste kokku korjama hakanud, märkasin, et ühe poisi küpsistepakk oli kuidagi minu ostude hulka läinud. Poisid ei öelnud midagi, vaid seisid seal natuke hirmul ja segaduses.
Ma naeratasin ja ulatasin küpsised poisile, öeldes lihtsalt: “Pole midagi.”
Ta tänas mind nii viisakalt ja siiralt, et see hetk jäi hinge nagu soe valgus.
Ka kassapidaja pakkus raha tagasi, aga tundsin, et see väike heategu ei vääri tagasimakset – sest see oli juba “tasutud”. Tasutud tänulikkuse ja selle väikese poisi silmadesse tekkinud usaldusega.
Mõni aeg hiljem, teise poe ees, tuli mulle vastu üks naine.
Tema samm oli veidi kõikuv, pilk hajevil – ilmselt oli ta oma maailmas, oma hetkes.
Ta palus mult 20 senti. Mul ei olnud sularaha ja ütlesin talle seda ausalt.
Ta vaatas mulle otsa, astus lähemale, kallistas mind… ja siis hakkas mind musitama. Jah, keset tänavat, täiesti võõras naine.
Ma oleks võinud samm tagasi astuda, aga ei teinud seda.
Tundsin, et see hetk ei vaja piire, vaid lihtsalt kohalolu.
See oli naljakas ja armas korraga – ja kuigi ma üldiselt ei lase võõrastel inimestel ennast kallistada, rääkimata musitamisest, siis temas oli midagi nii ehedat ja siirast, et ma ei suutnud teda tõrjuda.
Kutsusin ta kaasa auto juurde, et ehk leian seal mõne mündi. Leidsin viieeurose ja andsin talle.
Ja siis läks lahti – ta kukkus mind jälle kallistama, musitama, kordas, et ta armastab mind.
Seda oli palju – aga mitte lämmatavalt, vaid sellise lapseliku siirusega, nagu inimene, kes pole ammu tundnud, et keegi teda näeb ja kuuleb.
Ma naersin ja samas tundsin, kuidas kogu see hetk oli nii ehe, et see lihtsalt… sulatas.
Mis minuga ikka juhtuda oleks võinud? Mõnikord ongi vaja lasta elul tulla, nagu ta tuleb.
Ja see hetk õpetas mulle midagi.
Et kui sa jagad soojust, ükskõik kellele – olgu ta “kaine” või mitte, “korralik” või mitte –, siis võib juhtuda, et saad vastu midagi palju siiramat, kui oled harjunud saama.
Tema kallistustes ja musitamises polnud midagi pealetükkivat. Seal oli tänulikkus, siirus ja lapsemeelne puhtus. Midagi, mida tänapäeva maailmas nii harva kohtab.
Ma sõitsin koju ja tundsin, kuidas süda on soe. Mitte sellest, et ma olin kellelegi midagi andnud, vaid sellest, et ma sain näha. Näha inimest väljaspool tema kesta, väljaspool tema lugu.
Ma tajusin taas, et see, kuidas me maailma vaatame, on see, kuidas maailm meile vastu vaatab.
Kui lähened hinnanguta, kui valid hirmu asemel soojuse, siis hakkavad inimesed sinu ümber avanema nagu õied, kes on liiga kaua päikest oodanud.
Kontulat on peetud “karmiks piirkonnaks”.
Räägitakse jutte, kuidas siin peab olema ettevaatlik, kuidas inimesed on “ohtlikud”.
Aga mina olen näinud siin ainult elu – elu oma tooreimas ja ehedaimas vormis.
Inimesi, kes on kukkunud, aga siiski hingavad.
Inimesi, kes otsivad soojust, isegi kui maailm on nad jahedaks muutnud.
Headus ei võta meilt midagi ära.
See ei tee meid vaesemaks, see ei tee meid nõrgaks.
See on valgus, mis süttib meis endis – ja jääb põlema ka siis, kui hetk on möödas.
Täna tuletas elu mulle meelde, et me ei pea midagi erilist tegema, et olla valgus kellegi päevas.
Piisab, kui oleme inimesed.
Ja see – on juba piisav.
