Mõnikord astub keegi ruumi ja juba enne, kui ta suu avab, on õhus mingi raskus. Mitte jõud ega väärikus, vaid peen ja nähtamatu pinge — üleolek, mis ei vaja sõnu. See on see pilk, see toon, see vaevu hoomatav “mina olen sinust parem”.
Ja ometi, kui sellel natuke lähemalt peatuda, ei ole seal tegelikult midagi, mis selle tunde õigustaks. Lihtsalt inimene, kes on kuidagi ära õppinud, et kui ta tõstab end teiste arvelt, siis tundub ta suurem.
Aga üleolek ei ole suurus. See on mask, mille taha peidetakse sisemist tühjust, hirmu või ebakindlust. See on viis öelda: “Ma ei julge olla mina ise, nii et ma loon endale kõrgema platvormi, kust teid kõiki vaadata.”
Kui ülbus muutub harjumuseks
Kõige ohtlikum pole isegi mitte see, et mõned inimesed käituvad ülbe või ninakana. Ohtlik on see, kui teised vaikivad. Kui nähakse, kuidas keegi alandab, aga pilgud libisevad kõrvale. Kui mõeldakse, et “pole minu asi” või “mis ma ikka ütlen”.
Iga selline hetk kinnitab ülbuse pinnast, kus see saab juurduda ja kasvada. Ja nii sünnibki põlvkond inimesi, kes arvavad, et lugupidamatus on enesekindlus ja ülbus on tugevus.
Inimesed käituvad nii, sest neile lubatakse. Sest keegi ei pane piiri ega ütle: “Selline toon pole okei.” Vaikimine on vaikne heakskiit — ja see ongi see, millest ülbus toitu saab.
Kas see on enesekaitse või ninakus?
Sageli on ülbus tegelikult kaitsemehhanism. Lapsepõlves või varasemates kogemustes on inimene õppinud, et haavatavus on ohtlik. Et kui sa näitad end, võid haiget saada.
Nii ehitatakse endale kilp — ja selle kilbi nimi on “ülbus”. See annab turvatunde, loob distantsi ja lubab tunda end tugevana.
Aga mõnel pole see enam kaitse, vaid harjumus domineerida. Kui see muutub viisiks teistega suhestuda, ei ole see enam enesekaitse, vaid emotsionaalne laiskus — soovimatus päriselt kohal olla. Sest kohal olemine nõuab empaatiat. Ülbus aga on lihtne: seal ei pea tundma, seal peab ainult tõestama.
Ülbus ja konkreetsus – kaks eri maailma
Sageli aetakse need kaks sassi. Kui keegi räägib otse, ausalt ja piire seades, tembeldatakse ta tihti ülbeks.
Aga konkreetsus ei alanda. Konkreetsus ei vaja maski, sest see tuleb sisemisest rahust ja teadmisest, et ma võin öelda oma tõe ilma kedagi purustamata.
Ülbus on toon, mis tõstab end teise arvelt. Konkreetsus on toon, mis tõstab mõlemad korraga – sest see põhineb aususel, mitte hirmul. Need kaks võivad pealtnäha sarnased tunduda, kuid üks tuleb südamest, teine egost.
Headus ei tähenda vaikimist
Sageli öeldakse: “Ole lihtsalt hea, ära lase end mõjutada.” Aga kui keegi alandab teist inimest või pisendab teda selleks, et ise suuremana paista, siis hea olemine ei tähenda vaikimist.
See tähendab, et sa seisad enda eest väärikalt, ilma samale tasemele langemata. Headus ilma piirideta ei ole tugevus — see on eneseunustus.
Tõeline tugevus ei seisne selles, et sa jääd heaks nende ees, kes sind pisendavad. Tõeline tugevus on oskus jääda väärikaks, aga mitte vaikida. Oskus öelda rahulikult ja sirgelt: “Nii minuga ei käituta.”
Ja kui vaja, siis pöörduda ümber ja lahkuda – mitte vihas, vaid selgusega.
Väärikus ei vaja tõestust
Ülbus otsib alati publikut. Ta vajab silmapaari, kes vaikides kuulaks ja laseks tal särada.
Väärikus seevastu on vaikne. Ta ei tõsta häält ega vaja tõestust. Ta lihtsalt on.
Ja võib-olla see ongi selle kõige tuum – et maailm ei vaja enam inimesi, kes mängivad tähtsat, vaid neid, kes suudavad olla autentsed, piire seavad ja samas inimlikud.
Üleolek ei näita tugevust. Ta näitab vaid, kui palju hirmu on inimese sees – hirmu, et ta pole piisav.
Ja kui me ise otsustame mitte enam vaikida, mitte enam lubada, et keegi meid läbi pisendamise mõõdab, siis muutub midagi suuremat kui üks vestlus või olukord.
Siis muutub energeetiline väli meie ümber – ja sellega muutub ka maailm.
