Mahajäetud paigad köidavad oma vaikse müstikaga. Mõnikord avanevad need aga hoopis sügavamateks lugudeks, kui esialgu arvata oskad. Nii juhtus minuga Villa Mehuni jõudes – kohas, mis oli koduks Soome “metsajoogile” Elis Sinistöle (1912–2004). See polnud ainult pildistamiskoht, vaid kohtumine ühe erakordse inimesega läbi tema pärandi.
Ilu peitub lihtsuses.
Kui hakkasin otsima kohta, kus oma maalidest fotosid teha, tundus mahajäetud maja ideaalne. See pidi looma vajaliku meeleolu ja lisama piltidele sügavust. Otsides sattusin nimele Villa Mehu – legendaarne koht Kirkkonummi metsade vahel. Olin lugenud, et seal elas kunagi mees nimega Elis Sinistö, keda tunti kui Soome “metsajoogi”. Mõeldud, tehtud – otsustasime minna.
Teekond võttis kodust umbes 40 minutit. Alguses viis GPS meid eramajade juurde ja tundus, et oleme eksinud. Mees läks metsa suunas ja leidis mõned väikesed hütid, kuid autot ei tahtnud me võõrale krundile jätta. Tegime ringi, parkisime auto bussipeatusesse ja asusime koos mu maalide, fotovarustuse ja lapsega läbi mudase ja vesise maastiku. Tee peal märkasime üksikut kärbseseent. Võtsime seda kui märki – me olime õigel rajal.
Esimene maja, kuhu jõudsime, kõnetas kohe. Seal oli endiselt voodi koos teki ja padjaga. Väikeses ahjus olid veel puuoksad. Alles hiljem, kui kohtusime kohapeal naabrinaisega, saime teada, et just sellest väiksest majakesest viidi Elis kord ära, kui ta oli külmast kurnatud ja enam ise toime ei tulnud. Varasemalt elas ta peamajas, kuid elu lõpus kolis siia väiksemasse. See teadmine andis kõigele vaikse, austava tooni.
Edasi jõudsime põhiala juurde. Seal nägime maja, mille seinal oli number 10 – täpselt meie korteri number. Selle kohal diagonaalis aga number 8 – meie maja number. See kokkusattumus tundus liiga kõnekas, et olla juhus.
Ühe kivist ringi juures laotasin oma maalid laiali ja tegin sellest väikese ajutise kunstigalerii. Hiljem kodus vanu fotosid uurides nägin, et ka Elis oli oma töid kunagi just niimoodi seal välja pannud. See hetk tundus nagu nähtamatu dialoog – minu looming kohtus tema loominguga, just selles energeetilises ringis.
Mida sügavamale liikusime, seda võimsam ja samas kurvem pilt avanes. Palju oli alles, aga palju oli ka lagunenud. Tormid olid puid langetanud, hooned varisemisohtlikud, kuid ometi oli siin endiselt nii palju Elis Sinistö maailma. Ja kõige hämmastavam – ma ei tundnud hirmu. Kui tavaliselt tekitavad mahajäetud kohad minus ärevust, siis siin oli ainult rahu. Oli tunne, et koht ise hoiab ja kaitseb.
Loodus õpetab kõike, kui sa kuulad.
Pimedus hakkas saabuma, kui tegime viimaseid pilte.. Ühtäkki ilmus meie juurde naine. Ta ütles, et tegelikult pole siin enam lubatud käia, sest hooned on ohtlikud. Alguses kõlas see karmilt, kuid kui ta nägi mu maale ja mõistis, et olen kunstnik, muutus ta suhtumine. Selgus, et ta oli Elis Sinistö naaber ja nüüdseks maa omanik. Ta rääkis pikalt Elisest, meenutades teda kui sooja ja head inimest. Ta rääkis ka, kuidas ta ise kunagi siin jalutamas ja istumas käis, sest koht pakkus talle rahu ja maandust. Täna on see tema jaoks juba teistsugune – liialt lagunenud.
Elis Sinistö lugu:
Elis Sinistö (1912–2004) oli Soome tantsija, akrobaat, joogi ja filosoof. Nooruses rändas ta ringi ja esines akrobaadina, kuid elu viis ta sügavamale otsingutele. Ta uskus lihtsusesse, looduse väesse ja keha distsipliini.
1950.–60. aastatel leidis ta endale paiga Kirkkonummi metsas, kuhu hakkas rajama Villa Mehut – omaenda maailma. Ta ehitas selle taaskasutatud materjalidest: aknad, klaasid, kivid, metall, puit. Nii sündis muinasjutuline küla, kus olid tornid, paviljonid, mesitarud ja tiik. Sinistö elas seal eraklikult, hommikuid alustas jooga ja harjutustega, ta ei tarbinud alkoholi ega tubakat ning sõi väga lihtsalt.
Realismil on praktiline väärtus. Romantika kõnetab nii meeli kui ka kujutlusvõimet… Müstika avaldub minu hoonete ehituses – plaane ei ole, vaid need kerkisid vähehaaval, nii nagu ideed tulid. – Jan Kaila tõlge Elis Sinistö mõtetest
Kohalikud kutsusid teda “metsajoogiks”. Teda peeti veidrikuks, aga austati, sest ta kiirgas rahu ja oli omamoodi legend juba oma eluajal.
Inimene vajab palju vähem, kui ta arvab.
2004. aastal lahkus Elis Sinistö meie hulgast 92-aastasena. Tema soov oli, et tema tuhk puistataks Villa Mehu tiiki – ja just nii tehtigi. Tiigi äärde pandi hauakivi. Elis jäi igaveseks oma maailma südamesse. Villa Mehu ei olnud minu jaoks lihtsalt pildistamispaik. See oli kohtumine inimesega, kes elas oma elu julgelt ja täiesti omamoodi. See oli lugu, mida tema kodu veel tänagi räägib – kuigi lagunenult ja haavatult, siis siiski elavana.
Tundsin seal rahu, mida ma pole varem hüljatud paikades tundnud. Tundsin tänulikkust, et sain oma loomingut hetkeks tema loominguga kõrvutada. Ja tundsin, et olin saanud osa millestki suuremast – Elis Sinistö maailmast, mis jääb elama lugudes, mälestustes ja kõigis neis, kes sinna kordki on sattunud.
Elis Sinistö – mees, kes lõi oma maailma ja jäi sellesse igaveseks.
Olgu tema rahu ja vabadus meile meeldetuletuseks, et lihtsuses peitub ilu ja et vahel on kõige väärtuslikum oma elu elada nii, nagu süda kutsub.
