Seksuaalsus ei ole pelgalt voodielu küsimus, vaid üks olulisemaid eluenergiat ja paarisuhet kandvaid jõude. Kui aga seksuaalsus surutakse maha – häbi, hirmu või tabude tõttu – on tagajärjed rasked.
Seksuaalne energia on sama, mis loomisenergia. Kui see ei voola, hakkab midagi su sees närbuma.
Pered ei lagune sellepärast, et inimesed tahavad seksi, vaid sellepärast, et nad ei julge oma vajadustest rääkida.
Allasurutud seksuaalsus viib sageli selleni, et partnerid elavad topeltelu: otsitakse salasuhted, surutakse oma soovid alla või hakatakse rahuldust otsima mujalt. Tekib sügav rahulolematus, mis rikub esmalt läheduse, seejärel kogu suhte ja lõpuks pere.
Paljudes peredes on seks muutunud “kohustuseks” või on see sootuks kadunud. Häbi ja vaikus söövad ära intiimsuse.
Sügavaim lähedus sünnib alles siis, kui julgus ületab häbi.
Kui seksuaalsus jääb väljendamata, ei kao vajadus kuhugi – see otsib alati väljapääsu, sageli hävitaval moel.
Lahendus ei peitu mitte keeldudes ega tabudes, vaid avatuse ja siiruse õppimises. Kui partnerid julgevad rääkida oma soovidest ilma hukkamõistu kartmata, saab suhe uue hingamise.
Seksuaalsus ei hävita peresid. Hävitab selle allasurumine. Avatus ja ausus seksuaalsuses on suhte kõige tugevam liim.
