Oled sa viimasel ajal lugenud mõne artikli all kommentaare ja lihtsalt muianud? Keegi avaldab arvamust, jagab tähelepanekut – täiesti üldiselt. Ja siis ilmub keegi, kes tunneb, et teda rünnati isiklikult.
Näiteks: teema oli, mis inimesi spas häirib
“Ülekaaluliste vanade naiste kambad, kes hõivavad mullivannid tundideks..”
Ja hetk hiljem:
“Aga saledad võivad siis või?”
See on hetk, kus tahaks lihtsalt silmi pööritada ja öelda:
“Jah, täpselt – sest sa oled ju ainuke inimene universumis ja loomulikult oli see kõik mõeldud just sulle.”
See on klassikaline “mina ja maailm” hetk – olukord, kus inimene tajub üldist mõtet kui isiklikku rünnakut. Mitte sellepärast, et keegi oleks teda päriselt rünnanud, vaid sest midagi temas sees võpatas.
Psühholoogiliselt on see täiesti arusaadav. Igas inimeses on oma tundlikud kohad – teemad, mis pole veel päriselt tervenenud. Kui keegi puudutab neid, kasvõi täiesti tahtmatult, reageerib alateadvus automaatselt. See on nagu sisemine häiresüsteem: “Keegi ütles midagi, mis meenutab mu enda valu.”Kui inimese sees on ebakindlus – oma välimuse, töö, vanuse või mingi muu väärtuse suhtes –, siis kõik, mis seda puudutab, vajutab päästikule.
Mitte sellepärast, et see oleks rünnak, vaid sest ta kuuleb seda läbi oma varasemate kogemuste ja traumade.
Kui kõrvalt vaadata, on kommentaariumid nagu hiiglaslik teraapiatuba – ainult et ilma terapeudita. Seal räägivad inimesed tegelikult mitte niivõrd teemast, vaid iseendast.
Iga reaktsioon on väike peegel, mis näitab, milline sisemine haav parasjagu sõna võtab. On neid, kes tulevad välja elama oma frustratsiooni,
neid, kes naudivad väitlust, – ja neid, kes lihtsalt tahavad maailmale midagi öelda – või kuulda, et nad loevad kuhugi. – Kõigil neil on oma põhjus.
Tegelikult ei ole kommenteerimises midagi halba. Mõnikord on see täiesti lõbus ja vabastav. On tore kaasa rääkida, vaielda, muigega vastata vb natuke tögada, jagada kogemust – see kõik on osa inimlikust suhtlusest.
Küsimus pole selles, mida me teeme, vaid millisest kohast see tuleb.
Kas me räägime, sest tahame päriselt mõtteid vahetada? Või seetõttu, et meis käivitus vajadus end kaitsta või tõestada?
Kui see tuleb haavast, muutub see võitluseks. – Kui see tuleb teadlikkusest, saab sellest humoorikas ajaveetmisviis. Iga kord, kui miski meid puudutab, on see täpne vihje, kuhu suunata tähelepanu.
Reaktsioon näitab, mis on meie valupunkt, mitte seda, kes “valesti ütles” – kuigi paljudel juhtudel on see hoopis see ütleja, see kellel on päästikule vajutatud.
See on universumi viis öelda:
“Hei, siin on koht, kus saad kasvada.”
Ja see on kingitus, kui oskad seda märgata. Mida rohkem me oma reaktsioone mõistame, seda rahulikumaks muutub elu.
Olgem ausad – vahel on lihtsalt lõbus lugeda, kuidas inimesed vaidlema lähevad ja kuidas ühe arvamuse pärast tekib täielik kaos.
See on nagu väike inimkäitumise labor, kus igaüks mängib oma rolli.
Ja vahel on ka tore ise kaasa rääkida – sõbralikult, muigega, kuid teadlikult.
Sest tegelikult on elu liiga lühike, et kõike surmtõsiselt võtta.
Inimene, kes teab oma väärtust, ei lase end määratleda võõra lause ega hinnangu kaudu. Ta ei vaja kõigi heakskiitu.
Kui keegi ütleb midagi teravat, siis ta mõistab:
“See, mida sa ütlesid, räägib sinust, mitte minust.”
Ja isegi kui keegi selle peale veel rohkem ärritub – sest “kuidas sul on võimalik nii rahulik olla?” –,
“Sinu rahu ei tekita tormi – see lihtsalt paljastab, kus see juba niigi oli.”
Nii et järgmine kord, kui mõni kommentaar tundub isiklik, hinga korraks sisse ja naerata.
Tõenäoliselt ei rääkinud keegi sinust – universum lihtsalt kasutas seda väikest hetke, et näidata sulle su enda peeglit. Küsimus on vaid, kas sa märkad seda… või hakkad peegliga vaidlema.
