Sageli tundub, et enne järgmise sammu tegemist peab olema täielik kindlus, vaikne süda ja selge suund. Aga elu ei oota, kuni me tunneme end täiuslikult valmis olevat. Enamasti jõuab valmisolek siis, kui oleme juba teel — mitte enne esimest sammu, vaid just selle sees.
On täiesti loomulik tunda ebakindlust.
On loomulik küsida endalt, kas oled piisav.
On loomulik kahelda hetkedel, mil kõik tundub uus.
Aga samal ajal on sinus juba olemas kõik, mida vajad:
sinu kogemused, sinu sisetunne, sinu jõud, sinu oskus kuulata ja õppida.
Valmisolek ei ole täiuslik tunne — see on teadmine, et sa suudad edasi minna ka siis, kui süda veidi väriseb.
Kui mõte uue sammu ees hirmutab, küsi endalt:
“Kas ma päriselt ei ole valmis… või ma lihtsalt kardan?”
Sageli on see hirm, mitte puuduv võimekus.
Usalda, et oled tugevam, kui arvad.
Targem, kui endale tunnistad.
Ja palju-palju valmisolekum, kui su mõistus arvab.
Sa oled valmis.
Ka siis — ja eriti siis — kui tundub, et ei ole.
