Mõnikord hoiame kinni millestki lihtsalt seetõttu, et see on tuttav. Isegi kui see enam ei toeta ega rõõmusta, tundub lahtilaskmine hirmutav — nagu astuksid tühjusesse, teadmata, mis sind ees ootab. Aga väga sageli on just see hetk algus millelegi palju paremale.
Lahtilaskmine ei tähenda kaotust.
See tähendab ruumi loomist.
Ruumi millelegi, mis sobib su hingega rohkem kui see, millest kinni hoiad.
Kui oled aus endaga, tunned sageli juba ise, millest oleks aeg edasi liikuda — olgu see mõni vana uskumus, harjumus, suhe või lihtsalt mõte, mis sind enam ei teeni. Ja kui lubad sellel lahkuda, hakkavad tasapisi ilmnema uued võimalused, uued tunded ja kergem hingamine.
Ja kui hirm tekib, küsi endalt hoopis:
“Mis oleks kõige hullem, mis saaks juhtuda, kui ma selle lahti lasen?”
Enamasti on vastus üllatavalt lihtne — mitte midagi sellist, mida sa ei suudaks kanda. Sageli tunned hoopis kergust, mida pole ammu tundnud.
Usalda, et elu ei võta sinult midagi ära ilma põhjuseta.
Kui miski liigub välja, on selle asemele teel midagi, mis toetab sind rohkem.
Midagi imelist tõepoolest ootab —
ja see saab tulla just siis, kui julged lahti lasta.
