Ma ei ole kunagi hästi mõistnud, miks peaks elu end ühel hetkel kokku tõmbama ja otsustama, et nüüd tuleb valida. Justkui oleks olemas nähtamatu piir, millest alates ei ole enam lubatud olla mitmekihiline – olla korraga maa peal ja samal ajal avatud kõigele sellele, mida ei saa lõpuni seletada. Mulle on alati tundunud, et elu ise ei käitu nii. Ta ei vali ühte suunda, vaid hargneb, põimub ja leiab uusi vorme seal, kus me arvame, et tee peaks lõppema.
Viimasel ajal olen ma hakanud üha selgemalt tajuma, kui loomulik on minu jaoks see põimumine. Ühes ja samas ruumis saavad koos eksisteerida väga konkreetsed, käegakatsutavad tegevused ja huvi nähtamatu vastu. Tinktuuride tegemine on selle hea näide – seal on ajad, mõõdud, ootamine, protsess, mida ei saa kiirendada ega üle hüpata. See nõuab kohalolu ja vastutust. Ja samal ajal on selles midagi, mida ei saa tabelisse panna: tähelepanu, kavatsus, sisemine häälestus. Mitte maagia kui etendus, vaid sügav kohalolek, kus mõistus ja tunnetus ei seisa vastakuti, vaid töötavad koos.
Sama lugu on tarot’ga. See ei ole minu jaoks vahend tuleviku lahtimuukimiseks ega vastuste väljastpoolt otsimiseks. Pigem on see keel, mille kaudu saab vaadata enda sisse, märgata mustreid ja sõnastada seda, mis juba ammu kuskil sisemises ruumis liigub. Ma alles kohanen selle keelega. Ma ei tunne vajadust kiirustada ega midagi tõestada. Piisab sellest, et luban tal olla olemas, ilma et peaksin talle kohe kindla rolli või tähenduse külge riputama.
Ja just siin tekib see koht, kus maailm kipub muutuma rahutuks. Inimestele meeldib selgus. Neile meeldib teada, kuhu keegi kuulub, millisesse lahtrisse ta sobib, millise sildi alla ta paigutada. See teeb asjad lihtsamaks, aga lihtsus ei ole alati tõde. Miks peaks inimene end poolitama selleks, et olla arusaadav? Miks peaks huvi ühe tasandi vastu välistama huvi teise vastu? Miks peaks maine elu ja spirituaalsus olema vastandid, kui nad võivad olla ühe ja sama terviku erinevad väljendused?
Ma ei tunne vajadust end määratleda ühe sõnaga. Ma ei taha olla „see“ ega „too“. Ma tahan olla tervik – inimene, kes seisab kahe jalaga maa peal, teeb asju, mis nõuavad distsipliini ja kannatlikkust, ja samal ajal ei sulge ust tunnetusele, sügavusele ja sellele, mida ei saa alati loogiliselt lahti seletada. Minus ei ole konflikti nende maailmade vahel. Konflikt tekib alles siis, kui keegi ütleb, et valida tohib ainult ühe.
Kui miski pakub huvi, toob rõõmu, avardab ja teeb elu rikkamaks, siis miks peaks seda ära lõikama? Miks peaks end väiksemaks tegema, et sobituda kellegi teise ettekujutusse „õigest teest“? Võib-olla ei olegi elu mõeldud sirgeks rajaks, kus iga kõrvalekalle on eksimus. Võib-olla ongi ta mõeldud põiminguna – teed, mis ristuvad, lahknevad ja leiavad uuesti üksteist, ilma et peaks valima, milline neist on päris.
Ja võib-olla ei ole kõige olulisem küsimus see, kelleks me end nimetame, vaid kas me julgeme lubada endal olla see, kes me juba oleme, enne kui maailm jõuab meile nime anda.
