Me unustame vahel, et väärtus ei tule saavutustest, pingutustest ega sellest, kui hästi me kõigile sobitume. Tõeline armastus ei nõua tõestamist ega maske. See näeb sind ka siis, kui oled väsinud, segaduses, haavatav või alles otsimas oma teed.
Sa ei pea olema tugev iga päev. Sa ei pea alati naeratama.
Sa ei pea mängima rolli, mis ei ole sinu oma.
Piisab sellest, et oled sina — oma tunnete, oma vajaduste, oma unistuste ja oma puudustega. Inimesed, kes päriselt hoiavad, näevad su hinge rohkem kui su ideaalsust. Ja maailm ei oota sult täiuslikkust, vaid kohalolu ja pärisolemist.
Kui tekib tunne, et peaksid olema “parem” või “teistsugune”, küsi endalt:
“Kelle pärast ma seda arvan?”
Väga tihti pole see hääl sinu oma.
Ole õrn enda vastu.
Luba endal olla inimene — päris, aus ja kohati katki.
Armastus ei kao selle pärast. See pigem tugevneb.
Sa oled väärtuslik.
Sa oled nähtud.
Ja sa oled armastatud just nii, nagu sa praegu oled.
