Vastutuse alguspunkt
Kõik algab vastutusest. Mitte maagia eitamisest, mitte vaimsuse kritiseerimisest ega abi otsimise halvustamisest, vaid vastutusest enda elu ees.
Me elame ajastul, kus inimesed otsivad vastuseid kõikjalt: nõidade, selgeltnägijate, terapeutide, psühholoogide, treenerite, vaimsete õpetajate ja religiooni juurest. Ja see iseenesest ei ole vale. Abi otsimine ei ole nõrkus. Küsimine ei ole eksimine. Suuna otsimine ei tähenda, et inimene oleks kadunud.
Kui turvatunne kaob, kaob naiselikkus
On üks seos, millest räägitakse liiga vähe, kuigi see elab paljudes suhetes vaikselt ja järjekindlalt: turvatunne = naiselikkus = seksuaalsus.
On üks vaikne kokkulepe, mis paljudes suhetes tekib märkamatult.
See ei sünni alati sõnadega, vaid ootuste, harjumuste ja „nii on alati olnud“ kaudu.
Kokkulepe, mille järgi naine hoiab kodu, lapsi, emotsionaalset atmosfääri ja suhet ennast – sageli ka meest selle sees.
See tekst ei ole süüdistus. Ega õigustus.
Ega õpetus selle kohta, kuidas „õigesti“ tunda või käituda.
Ma ei ole kunagi hästi mõistnud, miks peaks elu end ühel hetkel kokku tõmbama ja otsustama, et nüüd tuleb valida.
