Suhetes loovad sõnad alati mingi tunde. Mõnikord toovad need meid üksteisele lähemale; mõnikord panevad sammukese eemale astuma, isegi kui see ei ole olnud meie kavatsus.
On fraase, mis kõlavad süütult, kuid puudutavad sügavaid kihte — turvatunnet, lapsepõlve mustreid, varjatud ebakindlusi ja ootusi, mida me vahel isegi endale ei teadvusta.
On hetki, kus elu tuletab meile meelde, et headus ei pea olema suur ega lärmakas.
Piisab väikesest liigutusest, ühest pilgust, ühest lausest või lihtsalt kohalolust – ja maailm muutub korraks pehmemaks. Täna oli üks selline päev.
Mõnikord astub keegi ruumi ja juba enne, kui ta suu avab, on õhus mingi raskus. Mitte jõud ega väärikus, vaid peen ja nähtamatu pinge — üleolek, mis ei vaja sõnu. See on see pilk, see toon, see vaevu hoomatav “mina olen sinust parem”.
