Mõni päev ma lihtsalt ei suuda seda vaadata – kuidas keegi jätab pere, kodu ja mehe, kes teda kandis, mõne liblikatunde pärast. See pole ärkamine. See on ego triumf.
Mul on vahel häbi olla naine. Mitte sellepärast, et ma ise midagi häbeneksin, vaid sellepärast, et ma näen, kui kaugele mõni naine on oma hingest eemaldunud. Kui kerge on visata ära see, mis kunagi oli püha — kodu, pere, mehe usaldus — ja õigustada seda sõnadega “ma pidin järgima oma südant”.
Mul on tuttavaid, kelle lood on jätnud hinge haavad, mida pole võimalik unustada. Naine, kes oli 20 aastat abielus, kõik olemas — kodu, mees, lapsed. Mees kandis teda kätel, tegi kõik, et naisel oleks hea. Ja siis ühel päeval — sõna otseses mõttes üheainsa päeva jooksul — otsustas ta, et läheb teise mehega.
Teine mees, kes oli samuti abielus. Ja see naine jättis kõik maha: oma kodu, oma mehe, oma lapsed. Ütles neile inetult ja läks. Nagu kogu tema senine elu oleks olnud tühi paber, mille võib lihtsalt tulle visata.
Aga selliseid otsuseid ei tehta üleöö. Need võivad sündida päeva pealt, aga nad ei alga päeva pealt. Selle taga on pikalt küpsenud vale, emotsionaalne eemalolek, maskid, mida on kantud liiga kaua. Ja siis, ühel hetkel, kui mask enam ei püsi, plahvatab see kogu oma mürgisuses välja.
Ma olen näinud ka teisi sarnaseid lugusid – naisi, kes on saanud kõik, mida üks mees üldse anda saab: armastuse, kodu, turvatunde, võimaluse kasvada ja olla. Ja siis nad lihtsalt lähevad. Ilma austuseta, ilma tänuta.
Reetmine ei seisne alati selles, et keegi magab kellegi teisega. Reetmine algab hetkel, kui sa lased valel endasse pesa teha ja hakkad elama topeltelu – ühe jala vanas ja teise uues maailmas, oodates, kumb enne murdub.
Selline käitumine on naeruväärne ja kurb korraga. See on sülitamine kõige peale, mis on koos loodud. Need mehed, kes on naise kõrval seisnud, teda aidanud, hoidnud, toetanud, näevad lõpuks, kuidas kõik, mille nimel nad pingutasid, lendab vastu seina – mitte sest armastus suri loomulikku surma, vaid sest teine pool ei suutnud olla aus.
Ja just see – aususe puudumine – on see, mis tekitab minus viha. Sest alati on olemas viis, kuidas lahkuda väärikalt. Kui armastus on otsas, siis tuleb seda tunnistada. Ausalt. Ilma hirmuta.
See on austus teise inimese vastu, aga ka austus iseenda vastu. Sest inimene, kes valib vale, petab lõpuks ainult iseennast.
Ma tean, mida tähendab lahkumine. Ma olen ise läinud seitsmeaastasest suhtest. Ma teadsin, et armastus on otsas – ja ma ütlesin seda. Ma olin aus. Mul ei olnud teist inimest varuks, ei olnud varjatud suhteid ega mängu.
Kui hiljem tekkis uus side, siis mitte enne, kui ma olin oma eelmisest elust välja astunud. Sest austus ei lõppe koos tunnetega. Austus jääb ka siis, kui armastus on vaibunud.
Sellepärast ma ei suuda mõista neid, kes lahkuvad nagu torm – hävitades kõik, mis nende teel on. See pole vabadus, see on kättemaks. See on hinge mürgitamine ja selle mürgi levitamine kõigile, kes on selle looga seotud – lastele, partnerile, endale.
Ma usun, et selline käitumine tuleb alati ringiga tagasi. Ühel või teisel viisil. Energia ei kao kuhugi – ta ootab, kuni inimene on valmis oma tegu nägema.
Ja kui see hetk tuleb, siis tavaliselt on juba hilja. Liblikatunne on läinud, uue inimese sära on tuhmunud, ja alles jääb tühjus. Tühjus, kus kord oli kodu.
Ma olen näinud liiga palju selliseid lugusid, et vaikida. Ja iga kord, kui neid kuulen, tunnen end halvasti. Sest see ei ole see, mida naiselikkus peaks tähendama. See ei ole tugevus, vaid sisemine lagunemine.
Ja just sellepärast, mõnikord, mul ongi häbi olla naine. Sest ma tunnen, kuidas osa naisi on reetnud mitte ainult oma mehi ja lapsi, vaid ka selle püha naiselikkuse, mis on loodud hoidma, mitte lõhkuma.
Kuhu on kadunud pühendumus?
Kuhu kadus see aeg, mil pühendumus oli midagi püha? Mil sõna “olen sinuga” tähendas ka siis jäämist, kui elu ei olnud enam muinasjutt. Mil inimesed ei loobunud kõigest esimese raskuse peale, vaid seisid tormi keskel ja püüdsid mõista, mitte põgeneda.
Täna tundub, et truudus ja pühendumus on saanud peaaegu vanamoodsateks mõisteteks. Nagu need kuuluksid eelmisse ajastusse, kus inimesed ei saanud lihtsalt “oma tõde otsima minna”. Kõik peab olema kerge, mugav ja õnnelik — ja kui ei ole, siis järelikult tuleb see “vale energia” lihtsalt minema pühkida.
Nii me vahetame inimesi nagu särke. Aga inimene ei ole särk. Ta on hing. Ja iga kord, kui sa lahkud ilma austuseta, rebid tükikese kellegi hingest kaasa — ja annad tüki enda omast ära.
Pühendumus ei tähenda, et kõik peab jääma samaks. See tähendab, et sa oled kohal ka siis, kui enam ei ole lihtne. Et sa seisad, vaatad silma, räägid tõtt. Et sa ei tee haiget selja taga, vaid võtad julguse kätte ja ütled: “See ei tööta enam, aga ma tänan sind kõige eest.” Sest iga suhe on olnud õpetaja. Isegi see, mis lõpeb.
Mida rohkem ma neid lugusid näen, seda enam tunnen, et pühendumuse asemel on tänapäeva inimestes rahutus. See pidev vajadus tunde järele, mis tõstab korraks maast lahti – see liblikas, see uus tähelepanu, see võõra inimese pilk. See on nagu sõltuvus, nagu sisemise tühjuse tuimestamine uue säraga.
Aga iga kord, kui liblikas lendu tõuseb, jääb maha veel suurem tühjus. Ja siis otsitakse jälle uut liblikat. See on lõputu ring. Ja selle sees kaob midagi, mida enam ei saa taastada – hingeline ausus.
Inimesed on unustanud, et pühendumus ei ole vangla, vaid hingeline valik. See on otsus, et ma ei jookse iga tunde järel, vaid ma seisan, kuulan ja otsin mõistmist. Ja kui ma lõpuks pean minema, siis ma lähen sirge seljaga, mitte valede hunniku alt.
Pühendumus ei tähenda, et sa jääd igavesti. See tähendab, et sa oled kohal nii kaua, kuni su hing on kohal – ja kui ta enam ei ole, siis sa lahkud nii, et su südametunnistus jääb puhtaks. Sa austad seda, mis oli. Sa ei sülita sellele. Sa ei tee sellest pornot oma uuele “hingesõbrale”, sa ei põleta sildu ega tiri minevikku läbi muda. Sa tänad ja lähed. Sest ainult nii jääb püha pühalikuks.
Mul on tunne, et paljud inimesed ei oska enam olla sügaval. Kõik peab olema kiire, intensiivne, täis adrenaliini ja tundeplahvatusi. Aga pühendumus ei ole plahvatus. See on vaikne tuli. See, mida sa hoiad, kui teised juba külmetavad. See, mida sa kaitsed, isegi siis, kui keegi ei näe.
Ja ma mõtlen vahel, kas see ongi põhjus, miks maailmas on nii palju katkisi südameid. Me ei talu enam rahu. Me ei oska enam olla sügavad. Meil on mugavam elada pealiskaudsete tunnetega, kui vaadata peeglisse ja küsida: “Mis minus murdus, et ma ei suuda enam jääda?”
Pühendumus ei ole ainult suhe kahe inimese vahel. See on side iseenda ja elu vahel. See on lubadus olla aus. Kui inimene ei suuda olla pühendunud teisele, ei suuda ta tegelikult olla pühendunud ka endale. Ta jookseb oma valu ja tühjuse eest – ja usub, et uues süles saab kergem. Aga kui sa ei paranda oma hinge, kannad sama valu edasi, uue nime ja näo all.
Kuhu kadus püha pühendumus? Võib-olla just sinna, kus ausus asendati hirmuga. Kus ego hakkas karjuma valjemini kui süda. Kus “tahan olla õnnelik” muutus õigustuseks mitte austada neid, kes sind kord siia õnne juurde aitasid.
Ja võib-olla see kõik ongi meeldetuletus. Et tõeline pühendumus algab mitte teise inimese, vaid iseenda aususega. Sest inimene, kes ei suuda olla aus, ei suuda kunagi ka päriselt armastada.
Igal inimesel on maskid. Mõned neist on õrnad – viisakus, toonus, harjumuspärane “mul on kõik korras”. Aga on ka neid maske, mis on liimitud otse hinge külge. Need, mis peidavad hirmu, et meid ei armastata sellisena, nagu me tegelikult oleme.
Just nendest maskidest saavad alguse need lood, kus keegi ärkab ühel hommikul ja ütleb: “Ma ei suuda enam.” Aga tegelikult pole see ärkamine, vaid varing. Aastate jooksul kogunenud varjamine, kogunenud valetamine, kogunenud võltsenergia kukub ühel hetkel kokku. Ja inimene arvab, et see on “ärkamine”, kuigi tegelikult on see maski lagunemine.
Need naised, need mehed, kes järsku “leiavad oma tõe” ja lahkuvad üleöö, pole seda tõde leidnud – nad on lõpuks lihtsalt kaotanud jõu teeselda. Mask ei püsi enam näol. Ja kui see kukub, siis näeb inimene korraks peeglist seda, keda ta on kõik need aastad vältinud. See hetk on nii hirmus, et ta põgeneb. Ja kui ta põgeneb, siis ta nimetab seda vabaduseks. Tegelikult on see sisemine paanika.
Ego karjub: “Mine, enne kui keegi näeb, kes sa päriselt oled!” Hing sosistab: “Seisa, vaata, tunnista.” Ja inimene valib tavaliselt esimese hääle – sest ego on valjem. Ego tahab tunda end elavana, hing tahab tunda end tõelisena. Need kaks ei mahu samasse ruumi, kui inimene pole valmis ausust vastu võtma.
Need maskid on salakavalad. Alguses pannakse need pähe armastuse nimel – “ma ei taha haiget teha”, “ma tahan, et tal oleks hea”, “ma ei taha tüli”. Aga iga kord, kui sa midagi alla surud, lisad maskile uue kihi. Ja ühel päeval ärkad, vaadad oma partnerit, oma last, oma kodu — ja ei tunne enam mitte kedagi. Ka iseennast mitte.
Ja siis arvatakse, et vastus peitub teises inimeses, uues tundes, uues alguses. Aga ükski uus algus ei saa sündida, kui vana lõpp on veel mürgine. Kui inimene pole oma maski alt välja tulnud, siis ta kannab selle lihtsalt edasi – uue nime, uue näo, uue suhte alla. Välimus muutub, energia jääb samaks. Sama rahutus, sama muster, sama valu.
Vaimses plaanis on see nagu katkine ring, mis keerleb seni, kuni inimene lõpuks peatub ja vaatab ausalt endasse. See hetk, kui mask kukub ja enam pole midagi peita, on hirmutav, aga samas vabastav. Sest alles siis saab alguse tõeline elu. Ja ma usun, et universum toob igaühele selle hetke ette.
Need, kes lahkuvad vales energias, saavad selle tunde kunagi tagasi – peegelpildis, mõne teise inimese käitumises, lapse vaikuses või omaenda üksinduses. Sest tõde ei kao. Ta lihtsalt ootab hetke, et silma vaadata.
Ma olen tajunud seda energeetiliselt nagu hiilivat hämarust. Kui inimene hakkab oma hinges kaugemale triivima, siis tema valgus kahaneb. Ta võib näida säravam – uus armastus, uus põnevus, uus “mina” –, aga see on välise sära tuli, mitte sisemine valgus.
Sisemine tuli põleb vaikselt, sügaval ja järjekindlalt. See on see tuli, mida kannab inimene, kes on aus. See on see tuli, mida maskid ei suuda kustutada.
Tõde ei vaja fassaadi. Tõde seisab alasti, aga ta ei tunne häbi. Mask tunneb. Ja sellepärast kukuvadki kõik maskid lõpuks maha – sest hing ei talu valet lõputult.
Ma usun, et iga reetmine, iga valelik tegu, iga liblikatunde nimel maha jäetud kodu – need on kõik ühe ja sama asja sümptomid: hirm iseenda tõe ees. Sest inimene, kes päriselt elab oma tões, ei reeda. Ta võib lahkuda, aga ta ei hävita. Ta võib muuta suunda, aga ta ei põleta sildu. Ta võib olla aus ilma mürgita, sest tema mask on juba kukkunud.
Maskid kukuvad siis, kui hing enam ei jaksa teeselda. Ja kuigi see hetk võib olla valus, on see ka pääsemine. Pääsemine iseenda juurde.
Sest lõpuks, pärast kõiki rolle ja lugusid, jääb alati alles ainult üks küsimus: Kas ma elasin tõeliselt või lihtsalt mängisin hästi?
Lapsed ja kodu – need, kelle südames see kõik edasi kajab
Kui keegi lahkub, ei jää kunagi ainult kaks inimest haiget saama. Iga lahkumine, eriti selline, kus tõde on peidus ja haavad on lahti, puudutab kõiki, kes selle loo sees elavad — eriti lapsi. Sest laps ei mõista sõnu nagu “liblikad”, “eneseteostus” või “vabadus”. Laps mõistab ainult seda, et ema või isa ei ole enam kohal.
Kodu, mis kunagi oli täis hääli, saab äkki vaikseks. See vaikus on kõige valjem asi maailmas. Sest laps kuuleb seda teistmoodi – mitte kõrvadega, vaid südamega. Seal, kus varem oli naer, on nüüd pinged. Seal, kus varem oli kindlus, on nüüd midagi seletamatut: õhk on paks, pildid seinal nagu vaiksed tunnistajad.
Laps tajub kõike, mida täiskasvanud püüavad varjata. Ta tunneb ära iga varjatud tunde, iga teeskleva naeratuse, iga sõna, mis on öeldud vales toonis. Laps ei pruugi osata seletada, aga ta tunneb. Ja see tunne jääb.
See kasvab koos temaga, kuni ühel päeval ta ei saa aru, miks ta kardab lähedust, miks ta ei usalda või miks ta tunneb end alati mahajäetuna. See on see sama energia, mis jäi õhku siis, kui üks vanem otsustas “järgida oma südant” ja unustas, et tema süda on ühendatud veel väiksematega.
Ükski laps ei peaks tundma, et ta peab valima poole. Et ta peab olema truu ühele ja vaikima teise ees. Et ta peab mõistma midagi, mida isegi täiskasvanud ei suuda mõista. See on koorem, mida laps ei peaks kandma, aga mis antakse talle nii tihti – varjatud sõnade, vaikuse, pilkude ja solvunud energiate kaudu.
Ma usun, et iga kodu on nagu hingamine. Kui üks hing selles kodus hakkab valetama, siis õhk muutub raskeks. Ja lapsed hingavad seda sisse. Nad kannavad endas vanemate vaikust, katkiseid lauseid ja ütlemata sõnu. Ja see kõik jääb nende energiasse, kuni keegi selle teadlikult vabastab.
Kui ema lahkub, jättes lapsed – see ei ole lihtsalt füüsiline lahkumine. See on hingeline katkestus. Laps ei oska seletada, aga tema hing saab sellest aru kohe. Ta tajub, et midagi püha on katkenud. Ja isegi kui ema hiljem naaseb, jääb midagi alati pooleks. Sest laps ei unusta tunnet, et teda ei valitud.
On neid, kes ütlevad, et “lapsed saavad hakkama.” Jah, nad saavad. Lapsed on uskumatult tugevad. Aga tugev olemine ei tähenda, et nad ei tunne. See tähendab lihtsalt, et nad õpivad oma valu kandma vaikuses. Et nad õpivad armastama varuga – et mitte kunagi liiga palju, mitte kunagi liiga sügavalt, sest sügavus on see koht, kust ema lahkus.
Ja kodu… Kodu ei ole enam lihtsalt seinad ja mööbel. Kodu on mälestus. See on energia, mis jääb neisse ruumidesse, kus kunagi oli koosolemine. Kui kodu jäetakse reetmise sees, jääb sinna külm jälg. Ja kui uus inimene sinna kolib, tunneb ta vahel seletamatult, et midagi on “valesti”.
Sest energia ei kao. Ta jääb, kuni keegi selle puhastab – mitte suitsuga, vaid tõega. Ma olen näinud, kuidas üks aus vestlus võib puhastada õhku rohkem kui kümme rituaali. Kui keegi lõpuks julgeb öelda: “Ma eksisin. Ma olin arg. Ma tegin haiget.”
Selles lauses on valgus. Selles hetkes hakkab ka laps tervenema, isegi kui ta ei kuule seda otse. Energia liigub, tõde vabastab, ja kodu hakkab jälle hingama. Ma usun, et lapse südames jääb alati koht, mis ootab, et täiskasvanud oleksid ausad.
Ta ei vaja täiuslikkust, vaid tõde. Sest isegi väike laps saab aru, et armastus ja ausus käivad koos. Ja kui ta seda ei näe, õpib ta hiljem usaldama ainult seda, mis on liblikatunde moodi – särav, põnev, aga mitte päriselt turvaline.
Ja nõnda sünnib uus ring. Uus põlvkond, kes õpib armastama hirmuga, sest nad ei tea, et armastus ei pea haiget tegema. Kui ema või isa käitub nagu kõik oleks tühine – “ah, küll nad harjuvad” –, siis ma tahaks karjuda:
Ei harju! Laps harjub väliselt, aga sisemiselt ta mäletab. Ta mäletab, kuidas energia muutus. Kuidas kodu lõhn muutus. Kuidas õhk läks paksuks. Ja ta kannab seda endas, kuni ta ise kord peab otsustama, kas elab maskis või tõe sees.
Sellepärast ongi iga lahkumine, iga otsus, iga sõna ja tegu oluline. Sest laps ei õpi mitte sellest, mida talle räägitakse, vaid sellest, mida ta tunneb. Kui me tahame, et järgmine põlvkond oskaks armastada ausalt, peame olema valmis vaatama ausalt ka oma haavu.
Sest muidu me lihtsalt kordame neid. Ja kodud, kus peaks helisema laste naer, jäävad kummitama mälestustest, mida keegi ei julgenud lahti lasta.
Tõeline naiselikkus ja püha truudus
On midagi väga püha selles, kui naine on ühenduses oma südame, oma hinge ja oma tõega. Mitte selle liblikatunde tõega, mis vilksatab ja kaob, vaid selle sügava vaikuse ja kohalolu tõega, mis ütleb: “Ma olen siin. Ma olen päriselt.”
Tõeline naiselikkus ei ole karikatuurne “naisenergia”, mida täna nii palju müüakse – glamuurne, sensuaalne ja enesekeskne. Tõeline naiselikkus on elu kandmine, hoidmine ja vastutus. See on võime olla aus, ka siis, kui ausus toob valu. See on võime vaadata teisele silma ja öelda: “See, mida me jagasime, oli päris. Ja ma austan seda, isegi kui see on nüüd lõppenud.”
Ma usun, et naiselikkus on püha jõud, mis peab tooma maailma tasakaalu, mitte kaost. Aga liiga sageli on sellest saanud relv — viis, kuidas saada tähelepanu, jõudu või kinnitust. Nii sünnib “naiseks olemine” mitte hinge sügavusest, vaid haavast. Sellest samast haavast, mis ütleb: “Ma tahan tunda end ihaldatuna, et tunda, et ma olen elus.”
Aga tõeline naine ei vaja kinnitust väljast. Ta on elu. Ta on see jõud, mis paneb maailma kasvama, kodu soojenema ja südamed tervenema.
Truudus on selle väe süda. See ei tähenda ainult mitte petta – see tähendab mitte reeta oma hinge. Sest iga kord, kui naine teeb midagi, mis on vastuolus tema sisemise tõega, kaotab ta killukese oma väest. Ja iga kord, kui ta on aus – isegi kui see teeb haiget – saab ta selle väe tagasi.
Tõeline truudus ei ole vangistus. See on sügava hingevaliku tulemus. See on teadmine, et kui ma ütlen “olen sinuga”, siis ma ei ütle seda ainult kire hetkel, vaid ka vaikuses, kus on argipäev, väsimus ja hallid päevad.
Truudus on püha leping – mitte ainult kahe inimese vahel, vaid hinge ja universumi vahel. See on energia, mis hoiab maailma koos. Naised on loojad. Iga vale, iga reetmine, iga hetk, kus naine pöörab selja oma tõele, loob katkise energia, mis kandub edasi põlvkondadesse.
Sama kehtib ka vastupidi – iga kord, kui naine valib aususe, kaastunde ja kohalolu, terveneb midagi sügavalt nii temas kui tema lastes. See on püha naiselikkuse taastamine.
Ma usun, et see on meie ajastu kutse – tulla tagasi päris naiselikkuse juurde. Selle juurde, mis on vaikne, sügav, tugev ja pehme korraga. Naiselikkus, mis ei vaja tõestamist. Mis ei põgene ega karju, vaid hingab, kuulab, hoiab ja teab. See on see energia, mis ei ehita õnne teiste varemetele. See on energia, mis ehitab kodusid, kasvatab lapsi ja tervendab maailma.
Kui me räägime truudusest, siis see on palju enamat kui suhe mehega. See on truudus iseendale. Truudus oma hingele. Truudus oma südamele, mis teab, millal midagi on päriselt ja millal mitte.
Ja kui naine elab selles ühenduses, siis ta ei lahku üleöö. Ta ei reeda, sest ta teab, et iga vale lõikab läbi tema enda südame.
Meil on vaja naisi, kes mäletavad. Kes mäletavad, et nende vägi ei ole liblikates, vaid juurtes. Et tõeline ilu ei tule tähelepanust, vaid aususest. Et püha naiselikkus ei vaja õigustusi, vaid tõde. Et see, kes suudab jääda ausaks, on alati tugevam kui see, kes põgeneb.
Ja ma usun, et see aeg on tulemas. Et naised hakkavad taas mäletama, mis tähendab olla päriselt naine – mitte rolli või ego tasandil, vaid hinge tasandil. Naine, kes oskab hoida, armastada ja jääda ausaks.
Naine, kes suudab vaadata maailma silma ja öelda: “Ma ei karda olla tõeline, sest minu tõde ei tee haiget – see tervendab.”
Sest tõeline naiselikkus ei hävita, ta loob. Ja püha truudus on selle loomise alus. Kui naine seisab oma tões, on maailm tema ümber rahulikum, soojem ja ausam.
Ja võib-olla just see ongi see, mida kogu maailm täna vajab — et naised tuleksid tagasi iseenda juurde ja mäletaksid, et püha ei ole kadunud. Ta lihtsalt ootab, et me taas valiksime ta.
Kui kõik on öeldud, kui viha on läbi põlenud ja valu on oma töö teinud, jääb alles vaikus. See vaikus ei ole tühi. See on puhastav. See on hetk, mil sa tunned, et midagi sinu sees on korraga selge — mitte kerge, aga selge.
Kõik need lood, mida ma olen näinud, kuulnud ja tundnud, on jätnud mulle ühe õppetunni: me ei saa muuta seda, mida teised teevad, aga me saame otsustada, kuidas meie elame. Me saame valida aususe, isegi siis, kui teised valivad mugavuse. Me saame valida austuse, isegi siis, kui teised valivad põgenemise. Ja me saame valida armastuse, mis ei põle ära esimese tuuleiiliga, vaid püsib, sest ta on juurtes, mitte liblikates.
Ma olen mõelnud palju selle üle, miks need lood mind nii sügavalt puudutavad. Ja ma arvan, et põhjus on lihtne: sest minus on veel see osa, kes usub pühadusse. Kes usub, et on asju, mida ei reeta. Et armastus ei pea olema täiuslik, et olla päris. Et lahkumine ei pea olema valus, kui ta on aus. Ja et iga kord, kui me valime tõe, taastame killukese sellest pühasusest, mida maailm nii väga vajab.
Mõnikord, kui ma näen, kuidas inimesed hävitavad kõike, mis neil on, lihtsalt sellepärast, et nad ei julge vaadata endasse, tunnen ma jälle seda vanat tuttavat häbi – häbi olla naine, häbi olla inimene.
Aga siis ma meenutan: see häbi on lihtsalt peegel, mis näitab, kui sügavalt ma hoolin. Kui väga ma usun, et me suudame paremini. Et meie sees on veel valgus, isegi siis, kui me seda mõnikord ei mäleta.
Tõeline vägi ei ole mitte selles, kui palju sa suudad taluda, vaid selles, kui palju sa suudad armastada pärast seda, kui oled kõike näinud. Armastada ausalt, selgelt, ilma maskideta. Ja mitte ainult teisi — vaid ka iseennast.
Sest kui sa valid aususe enda vastu, siis oled sa juba teel tagasi koju. Sinna, kus pühadus ei ole kadunud. Ta lihtsalt ootas, et sa tuleksid tagasi.
Ja võib-olla see ongi kogu selle loo mõte. Et me mäletaks. Et me mäletaks, kui püha on armastus. Kui püha on kodu. Kui püha on tõde.
Ja et ükskõik kui kaugele keegi oma maskides läheb — tõde ootab alati. Kannatlikult. Vaikselt. Ja lõpuks, kui kõik ülejäänu on kadunud, jääb alles ainult see.
Tõde.
