Ükspäev kuulasin Mardo Männimägi loodud 1Stage podcasti, kus külaliseks oli Lauren Villmann. Ma ei teadnud temast varem eriti midagi – peale selle, et ta on Tanel Padari endine elukaaslane. Aga see vestlus oli midagi muud. Seal oli mingi ehe ausus, mis kõnetas mind väga.
See, kuidas ta rääkis – mitte ilustades, mitte rollis olles, vaid lihtsalt inimesena. Ühel hetkel tuli jutu sees teemaks hirmud, ja ta ütles midagi umbes sellist, et ta kardab, et ta on tegelikult hirmus inimene. See mõte lõikas minusse ootamatult sügavalt. See ei olnud mingi pealiskaudne lause – see oli midagi, mis tundus, nagu ta räägiks kõigi meie eest. Sest ma tundsin, et ma olen ka seda kogenud, kuigi ma ei olnud seda kunagi endas päriselt lahti mõtestanud.
Mõnikord ei hirmuta mind mitte see, et keegi teine mind ei mõista, vaid see, et äkki ma ise ei tunne end ära.
See ei ole hirm, et teised võiksid minust midagi halba arvata. – See on hoopis hirm, et äkki ma ise avastan midagi enda kohta, mis purustab mu senise arusaama sellest, kes ma olen.
Et äkki ma polegi tegelikult nii hea, südamlik või hooliv, nagu ma arvan. Et äkki ma olen midagi muud, midagi, mida ma pole tahtnud näha. Ja kui see kord välja tuleks, siis ma vist ei teakski, kuidas edasi elada. Sest miski pole vist hullem, kui tunne, et sa oled elanud iseenda illusioonis.
Ma ei karda inimeste arvamust. – Ma kardan omaenda pettumust. Seda tunnet, et ma ei saa enam iseennast usaldada. Et kui ma kaotan usu iseenda headusesse, siis mis üldse jääb järele?
Sest ma ei vaja, et keegi teine mind armastaks – ma vajan, et ma saaksin ise end armastada.
Ja kuidas sa armastad inimest, kelle osas sa enam kindel ei ole, et sa teda üldse tunned?
See tunne on kummaline – see ei tule sageli, aga kui tuleb, siis see raputab.
Paneb küsima, kui hästi me üldse end tunneme. – Kui palju on meis peidetud kihte, mis ootavad nägemist? Ja kui palju on tegelikult julgust vaja, et neid kihte näha, mitte ära peita.
Ausus iseenda vastu ei ole alati õrn. Aga see on alati puhas.
Ma olen mõtlen, et äkki ongi see hirm mingis mõttes vajalik. Et see hoiab mind ausana. See tuletab meelde, et ma ei tohi olla liiga kindel oma “headuses”.
Et ma ei kaoks enda loodud kuvandisse, vaid hoiaks silmad lahti, kui ma iseendaga kohtun. Sest inimene, kes ei kahtle, ei õpi enam midagi. Ja võib-olla see ongi lõpuks kõige inimlikum – see, et me vahel kahtleme.
Et me otsime, küsime, kõigume ja tunneme end ebamugavalt.
Sest see tähendab, et me hoolime. Et me tahame päriselt teada, kes me oleme, mitte lihtsalt uskuda, et oleme head inimesed.
Ja võib-olla ongi see hirm – et äkki ma olen hirmus inimene – tegelikult vaid märk sellest, et ma päriselt elan. Et ma olen aus enda vastu. Ma ei taha illusiooni, vaid tõde. – Isegi kui see tõde mõnikord teeb natuke haiget.
Julge inimene ei ole see, kes ei karda. Julge on see, kes ei põgene iseenda eest.
Kui sa pole seda podcasti veel kuulanud, siis see vestlus on väärt aega.
See on üks neid haruldasi jutuajamisi, kus inimene lubab endal olla päriselt haavatav.
Vaata siit 👉🏼 https://youtu.be/goUXT6ZeYb0?si=h_FyP000PgTQOS4J
Kõige suurem julgus on see, kui inimene ei karda enam näha iseennast.
