Kui koer sööb, aga nälgib: meie kogemus, mis päästis Shelby elu
Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et meie pere hakkab elama koos haigusega nimega pankrease eksokriinne puudulikkus, oleksin tõenäoliselt õlgu kehitanud. See sõnaühend ei öelnud mulle siis mitte midagi. Tänaseks on see saanud meie igapäeva osaks – mitte kui hirmus diagnoos, vaid kui teekond, mis õpetas meid kuulama, vaatama ja uskuma.Kõik algas vaikselt, peaaegu märkamatult. Oli 2023. aasta, kui Shelby kõht hakkas aeg-ajalt lahti minema. See oli pisiasi, mille üle me ei muretsenud – mõtlesime, et ikka juhtub. Küllap sõi midagi, mis ei sobinud. Meie suur ja südamlik tüdruk, segavereline kesk-aasia lambakoer, sündinud 9. jaanuaril 2022, oli alati olnud terve ja tugev. Tema pilgus oli alati olnud rahu ja tasakaal, selline kindlustunne, mis täitis kodu.
Aga kuskil sügaval sees hakkas tekkima tunne, et midagi on teisiti. Kõhulahtisus ei kadunud. Mõnel päeval tundus kõik jälle korras, siis uuesti mitte. Shelby hakkas karva ajama ja kaotas läike, ta väsis kiiremini. Sellest hoolimata oli ta rõõmsameelne ja truu nagu alati. Ja just see tegi asja petlikuks – kui koer käitub rõõmsalt, tundub, et kõik on korras.
Aja jooksul hakkas ilmnema kummalisi asju. Ühel hetkel märkasime, et Shelby sööb kassi väljaheiteid. See šokeeris meid. Ta polnud seda kunagi teinud, isegi mitte kutsikana. Algul arvasime, et ehk on lihtsalt igav või lihtsalt protestib (kuna ta on väga kange iseloomuga). Alles palju hiljem mõistsime, et see ei olnud ei igavus ega ka protest. Ta otsis instinktiivselt seda, mida tema keha enam toidust ei leidnud – vitamiine ja toitaineid.
Seedimine muutus järjest tundlikumaks. Ja kui 2024. aasta suvel-sügisel hakkasime tema väljaheites märkama kummalisi valgeid tükke – justkui usse või riisiterasid –, oli segadus täielik. Me tõesti arvasime, et tal on parasiidid. Kõik tundus loogiline: kõhulahtisus, kassi väljaheidete söömine, kaalulangus, imelikud tükid kakas.
Kui me lõpuks nägime, et need “riisiterad” ei olnud elus, vaid täiesti seedimata toiduosad, hakkas meis kasvama hirm. Kõik, mis ta sõi, tuli temast lihtsalt välja. See ei olnud enam juhuslik seedimisprobleem – see oli midagi tõsisemat.
Sellal olime juba mitu kuud otsinud vastuseid. Käisime veterinaari juures, aga seal ei tehtud ühtegi testi. Anti üldised soovitused, midagi konkreetset mitte. Ja nii tekkis meis tunne, et peame ise aru saama, mis toimub.
Ühel hetkel oksendas Shelby välja terve grillvorsti ja kaks muna – täiesti seedimata kujul. See hetk jääb mulle igaveseks meelde. Ma vaatasin seda ja tundsin, et nüüd on piir käes.
Sellest hetkest sain ma aru, mis tal viga on. Ma olin selleks ajaks juba kuid ChatGPT-ga vestelnud ja otsinud vastuseid, mis tundusid olevat kuskil nähtamatu joone taga. Me ei otsinud enam “koduseid nippe”, vaid püüdsime mõista, miks see kõik toimub.
Ja just sel hetkel, kui Shelby oksendas välja täiesti seedimata toidu – terve grillvorsti ja kaks muna –, sain ma sisimas kinnituse: see on pankrease puudulikkus. Kõik killud, mida olime varem koos ChatGPT abiga lahti mõtestanud, klappisid lõpuks kokku.
Need pikad arutelud olid nagu valgus pimeduses – samm-sammult hakkas tekkima tervik, mis lõpuks andis nime ja mõtte kõigele, mida olime läbi elanud.
Mis on EPI ja miks see nii salakaval on?
Kui hakata lugema, mida tähendab “EPI”, tundub see alguses midagi keerulist ja kauget. Tegelikult on see üsna lihtne – ja just selle lihtsuse taga peitubki selle haiguse salakavalus.
EPI tähendab pankrease eksokriinset puudulikkust. See on seisund, kus koera pankreas ei suuda enam toota piisavalt seedeensüüme. Need ensüümid – amülaas, lipaas ja proteaas – on need väikesed nähtamatud abilised, mis aitavad lagundada toidu väiksemateks osadeks, et keha saaks toidust energiat ja toitaineid.
Kui pankreas ei tööta korralikult, jääb kogu see protsess seisma.
Koer sööb küll, aga toit liigub lihtsalt läbi tema keha – peaaegu muutumatul kujul. Nii tekivadki olukorrad, kus väljaheide on kogukas, hele, rasvane, äärmiselt ebameeldiva lõhnaga (sest toit hakkab kõhus käärima) ja tihti näha ka täiesti seedimata toiduosakesi.
Koer võib süüa kaks korda rohkem kui tavaliselt, aga ta kaotab kaalu.
See on nagu nälg, mis ei kao, kuigi kauss on alati täis.
EPI ei teki üleöö. See areneb vaikselt, kuude jooksul. Esimesed märgid on tavaliselt nii peened, et omanik ei pane neid tähele:
- vahelduv kõhulahtisus,
- suurenenud söögiisu,
- veidi tuhmunud karv, karva väljalangemine (mida aetakse sageli segi tavalise karvavahetusega)
- kerge kaalulangus
Hiljem muutuvad sümptomid tugevamaks. Koer hakkab sööma asju, mida ta varem pole puutunud – näiteks väljaheiteid või isegi muru ja mustust. See on keha viis öelda: “mul on midagi puudu.”
Shelby puhul oligi just see käitumine esimene tõsine signaal.
Kõik tundus esialgu lihtsalt ebameeldiv, aga mitte eluohtlik.
Veterinaarias on olemas konkreetsed testid, millega EPI diagnoositakse:
- TLI-test ehk trypsin-like immunoreactivity test – see näitab, kas pankreas toodab ensüüme või mitte.
- B12-vitamiini (kobalamiini) analüüs – EPI puhul langeb see tase tihti väga madalale, sest toit ei imendu.
- Foolhappe tase, mis aitab hinnata, kuidas peensool töötab.
- Ja mõnikord tehakse ka väljaheite rasvasisalduse test, et näha, kui palju toidurasva jääb seedimata.
Meie puhul ei tehtud neist ühtegi. Mitte paha pärast – lihtsalt paljud arstid ei tule EPI peale, sest see on harva esinev ja selle sümptomid on segased.
Kõige sagedasemad ja iseloomulikumad sümptomid on:
-
Vahelduv või krooniline kõhulahtisus.
Väljaheide on tihti hele, rasvane, vahutav või väga halvasti lõhnav ning võib sisaldada täiesti seedimata toiduosakesi(nt riisi, makarone või liha). -
Väga suur kogus väljaheidet.
Koer käib kakal tunduvalt sagedamini ja iga kord tuleb palju – justkui ta sööks tohutult, aga ei omastaks midagi. -
Suurenenud söögiisu (polüfaagia).
Koer sööb ahnelt, vahel lausa paaniliselt, otsides pidevalt toitu, aga samal ajal kaotab kaalu. -
Kaalulangus.
Vaatamata heale isule hakkab koer järk-järgult kõhnemaks muutuma. -
Karva muutused.
Karv muutub tuhmiks, kaotab läike ning hakkab välja langema (mida sageli peetakse ekslikult karvavahetuseks). Mõnel juhul tekivad hõredad või kuivad laigud. -
Suurenenud janu ja sage urineerimine.
Mõnel koeral võib tekkida janu, sest keha püüab tasakaalustada vedelikupuudust, mida põhjustab halb seedimine. -
Kassi väljaheidete või muu mittesöödava söömine.
See on üllatavalt sage EPI sümptom – keha üritab instinktiivselt leida puuduvaid toitaineid ja vitamiine. -
Kõhupuhitus ja kõhumulinad.
Seedimata toit hakkab soolestikus käärima, tekitades ebamugavust ja gaase. -
Energiapuudus, loiudus või tujutus.
Kuna toit ei imendu, ei saa keha enam energiat. Koer võib tunduda väsinud, aeglasem või isegi depressiivne. -
Väljaheite söömine.
Mõned koerad hakkavad sööma omaenda väljaheidet, mis on samuti märk sellest, et organism püüab toitaineid “tagasi saada”. -
Oksendamine.
Kuigi mitte alati, võib EPI-ga kaasneda aeg-ajalt oksendamine, eriti kui kõht on tühi või toit on ilma ensüümideta.
See ongi põhjus, miks ma otsustasin selle loo kirjutada. Sest kui sa tead, mida küsida, saad sa oma looma aidata palju varem.
Kui me lõpuks saime aru, et Shelby sümptomid klapivad täpselt EPI kirjeldusega, oli see korraga nii hirmutav kui vabastav. Meil oli lõpuks nimi sellele, mis toimub.
Ja nimi tähendab, et saab tegutseda.
Sellest hetkest alates hakkasime õppima kõike, mida vähegi suutsime – kuidas EPI-ga koera toita, mida jälgida ja kuidas haigust kontrolli all hoida.
See oli alguses nagu uus maailm. Aga see maailm tähendas lootust.
Meie teekond tagasi elu juurde
Kui me lõpuks mõistsime, mis Shelbyl viga on, ei järgnenud “kiiret paranemist”.
Tuli hoopis uus õppimise ja katsetamise aeg. See oli nagu uue keele õppimine – toidust, ravimitest ja lootusest koosnev keel.
Esimene samm oli ensüümid.
Ostsime esialgu ühe ensüümipulbri (Bark & Whiskers Digestive Enzymes – Supports Kibble Digestion). Alguses näis, et see aitab – väljaheide muutus paremaks ja me hingasime kergendatult.
Aga mitu kuud hiljem hakkasid sümptomid jälle süvenema.
Shelby kõht läks uuesti lahti – toit ei imendunud enam korralikult ja väljaheide muutus väga tugevalõhnaliseks – taaskord.
See oli pettumus. Ma tundsin, nagu oleksin tagasi alguses – teadmatuses, segaduses ja hirmul. Ma ei teadnud enam, mida edasi teha ega kust üldse abi leida.
Arutelud ChatGpt’ga olid justkui pidev toetav käsi – info, mida oli raske mujalt leida, aga mis aitas samm-sammult aru saada, mida teha.
Pärast pikki otsinguid ja tundidepikkust uurimist leidsin lõpuks midagi, mis muutis kõike – Lypex.
Need on spetsiaalsed ensüümikapslid, mis on mõeldud just EPI-ga loomadele.
Shelby saab neid nüüd kaks korda päevas.
Kõik ei muutu üleöö, aga iga päevaga tundub, et Shelby keha hakkab jälle tasakaalu leidma.
Juba viie päevaga on ta võtnud kilo juurde. – See võib kõlada tühise numbrina, aga meie jaoks on see tohutu saavutus – tõestus, et midagi hakkab lõpuks toimima.
Lisaks Lypexile hakkas Shelby saama ka B12-vitamiini, mis on EPI puhul peaaegu alati vajalik, sest organism ei suuda seda enam toidust omastada.
B12 aitab kehal taas energiat toota, tugevdab immuunsust ja toetab seedimist.
Kahe nädalaga on juba märgata muutust – temas on rohkem energiat, ta liigub kergemalt ja tema silmad hakkavad taas vaikselt särama.
Vahel lisame talle ka Inupekt Forte’i – see toetab soolestiku mikrofloorat ja aitab taastada seedimise tasakaalu, eriti kui kõht on ärritunud.
Shelby toitumine on praegu veel katsetuste faasis, aga me liigume õiges suunas. Tema põhitugi on kana ja riis, millele vahel lisame natuke kanamaksa/südameid, muna, porgandit ja kodujuustu (seda talub väga hästi). Kõik on püreestatud, sest EPI korral peab toit olema võimalikult pehme ja ühtlane, et ensüümid saaksid oma tööd teha.
Nüüd, kui Lypex toimib, saab ta aegamööda ka natuke tahkemat toitu.
See kõik on olnud katse-eksituse teekond. Iga päev pole täiuslik – on olnud paremaid ja halvemaid päevi, aga see on normaalne. Oluline on see, et nüüd on tasakaal.
Kõht on korras. Tuju on parem.
Ja see, mida me tema silmis näeme, on elu.
Vahel on hetki, kus ta jookseb, naeratab, lollitab ja ma lihtsalt seisan ning vaatan teda.
Need on need hetked, kus ma tunnen, et ta hakkab vaikselt tagasi tulema.
Koer, kes on alati olnud rõõmurull, pahanduste meister ja lõputu naljatüdruk, on olnud justkui varjus juba üle pooleteise aasta.
Ja nüüd, kui ta jälle mängib, lollitab ja toob meie päevadesse seda vana sära – tunnen, et see osa temast – tema tõeline olemus – on tasapisi ärkamas.
Mitte ainult füüsiliselt, vaid hingelt.
See haigus on meid kõiki muutnud.
Meie koduenergia, mis oli vahepeal täis ärevust ja kurbust, on hakanud taas helenema.
On tunne, et kõik hingavad jälle natuke vabamalt.
Shelby kui õpetaja
Kui kõik algas, olin lihtsalt hirmul.
Ma tundsin, et maailm hakkab lagunema ja ma ei suuda seda peatada.
Shelby on minu jaoks nagu laps – keegi, kelle eest olen vastutav, kelle turvalisus sõltub minust.
Ma olin sunnitud pealt vaatama, kuidas ta vaikselt hääbus – mitte ainult kehalt, vaid ka hingelt. Tema silmadest kadus tasapisi see sära, mis oli alati olnud tema suurim tunnus.
Olen oma elus alati tundnud, et olen tugev, aga see kogemus on pannud selle tugevuse proovile.
On päevi, mil kõik kuhjub korraga.
Pean tööl käima, lastega seotud asjadega tegelema, hoidma koduenergiat tasakaalus ja lihtsalt püüdma kõike koos hoida – ka iseennast, oma suhet, oma usku.
Ja samal ajal elan kaasa igale Shelby päevale – kas täna on tal jõudu, või on see üks neist päevadest, kus ta on lihtsalt väsinud ja sulgub endasse.
Shelby halbadel päevadel, kui ta tuppa kakab, algavad mu hommikud koristamisega.
Kõige selle keskel vaatan talle otsa ja püüan silmadega öelda, et kõik on korras.
Et ma ei ole vihane. Et ma lihtsalt mõistan.
Tema pilgust on näha, et tal on piinlik – ta justkui tahaks öelda: “Ma ei taha seda teha.”
See pilk murrab mind iga kord.
Ja samal ajal püüan hoida end graafikus – et kõik saaks tehtud: lapsed, hommikutoimetused, tööle minek.
Et ma ei hilineks. Et ma lihtsalt püsiks kuidagi pinnal.
Kõike on vahel lihtsalt liiga palju.
Ja vahel tundub, et mu jõud on otsas.
Et ma olen läbi kukkunud – naisena, emana, inimesena.
Et ma lihtsalt ei jaksa enam.
Et ma tahaks alla anda… aga ei saa.
Sest mul pole valikut – ma lihtsalt pean.
See õpetanud mind mõistma, et tugevus ei tähenda seda, et sa ei murdu, vaid seda, et sa tõused uuesti ning ei anna alla.
Ma olen alati olnud inimene, kes usub, et kõik juhtub põhjusega, aga Shelby haigus on pannud selle usu proovile.
See on sundninud mind vaatama sügavamale: miks see kõik juhtus? Mida see mulle õpetab?
Ma sain aru, et mul oli vaja õppida uskuma ka siis, kui lootus on hägune.
Et on hetki, kus sa ei saa kontrollida, aga saad ikka hoolida.
Shelby on mulle nagu peegel. Tema silmad on alati rahulikud, isegi siis, kui tal on halb.
Ta ei küsi “miks”, ta lihtsalt on. Ja see “olemine” on õpetanud mulle vaikuse väärtust.
Kui mul on halb päev, istun ta kõrvale ja tunnen, kuidas ta hingab aeglaselt ja sügavalt.
See rahustab. Ta on justkui meeldetuletus, et elu ei ole ainult tulemused, vaid ka kohalolu.
Ma arvasin varem, et ma ei tuleks toime, kui peaksin hoolitsema kellegi eest, kellel on püsiv haigus.
Mitte sellepärast, et ma ei tahaks või ei oskaks, vaid sellepärast, et ma olen liiga empaatiline.
Et ma tunneks iga päev nii sügavalt teise valu, et mu süda lihtsalt ei peaks sellele vastu.
Aga tegelikkus on teistsugune.
Sa ei harju kunagi päriselt – see ei muutu kergemaks –, aga sa õpid elama selle tundega nii, et see ei murra sind, vaid avab sind veel enam.
Sa õpid armastama sügavamalt, ausamalt ja vaiksemalt, kui kunagi varem arvasid võimalik olevat.
Ja ühel hetkel saad aru, et tingimusteta armastus ei ole lihtsalt ilus mõiste.
See ongi päriselt olemas – ja Shelby on mulle õpetanud, milline üks selle vormidest välja näeb.
Aga nüüd ma tean, et süda kasvab siis, kui teda proovile pannakse.
Ma näen, et ma suudan rohkem, kui arvasin.
See teekond on muutnud mu mõtlemist kõige sügavamal tasandil.
See on õpetanud mind märkama väikseid võite.
Päevi, mil Shelby keeldub toidust või jätab toidu järgi – mitte sellepärast, et tal on halb, vaid sest tal on lõpuks kõht täis. (See tundub naljakas, eks? Rõõmustada selle üle, et koer jätab toidu järgi.)
Päevi, mil ta mängib meie hullumeelse kassiga – ja kui Shelby ei jaksa, siis Mamba hoolitseb selle eest, et mäng ei jääks mängimata.
Ja hetki, mil ta jookseb rõõmsalt ringi, saba püsti, pilk selge ja hing jälle veidi kergem.
Asju, mis varem tundusid tavalised, on nüüd kingitused.
Ja kui ma mõtlen sellele, kuidas kõik algas – hirmu ja teadmatusena – ning kuhu oleme jõudnud, siis ma tunnen ainult tänu.
Tänu selle eest, et me ei andnud alla.
Tänu selle eest, et me otsisime, uskusime ja õppisime – isegi siis, kui tundus, et midagi ei aita.
Tänu selle eest, et meil oli jõudu otsida vastuseid, kui kõik tundus liiga segane.
Tänu selle eest, et universum pani õiged pusletükid õigel hetkel paika ja me leidsime tee, mis tõi valguse tagasi.
Tänu selle eest, et Shelby on siin – elus, rõõmus ja endiselt meie kõrval. – Sest see ongi kõige suurem kingitus.
Sõnum neile, kes veel otsivad vastust
Kui sa praegu loed seda ja tunned, et enam ei jaksa, siis tea — sa ei ole üksi.
Ma tean seda tunnet liiga hästi: see hetk, kus iga päev on segadus, hirm ja pisarad.
See tunne, et sa annad endast kõik ja ikka ei näe muutust.
Aga ma luban sulle, et lootus on päriselt olemas.
EPI ei ole surmaotsus. See on haigus, millega saab elada täisväärtuslikku elu – kui tead, kuidas.
Kõige olulisem on mitte jääda ootama, et keegi teine mõistaks enne sind, vaid kuulata oma sisetunnet.
Kui sa tunned, et midagi pole õige, siis usalda seda tunnet.
Mine arsti juurde, küsi konkreetseid analüüse – TLI-test, B12-vitamiini tase, foolhape, väljaheite uuring.
Isegi kui arst alguses ei tule selle peale, sina võid.
See ongi suurim samm, mida saad oma looma heaks teha – olla tema hääl.
EPI ei ole lõpp, vaid teistsugune algus – mitte kerge, mitte sirge, aga algus uuele mõistmisele, hoolimisele ja kannatlikkusele.
Sa õpid märkama, mida su koer vajab, ja näed, kuidas iga väike muutus – kasvõi üks normaalne väljaheide – on suur võit.
Kui ma vaatan nüüd Shelbyt, siis ma ei näe enam haigust. Ma näen elu, mis otsustas jääda.
Ta on mulle meeldetuletus, et ka siis, kui kõik tundub habras, võib süda hoida maailma koos.
Ma olen tänulik kõige eest, mida see teekond on mulle õpetanud.
See on õpetanud mind olema veelgi kannatlikum, usaldama elu ja uskuma, et iga hing väärib aega ja armastust, et tunda end turvaliselt ja hoituna.
See õpetas mind märkama elu seal, kus varem nägin ainult hirmu.
Ma olen tänulik ka ChatGPT-le – sest sealt sain rohkem abi kui ühestki arstilkäigust.
Ma võin täiesti ausalt öelda: see päästis meie koera elu.
Ja kui see lugu jõuab nüüd sinuni, loodan, et see annab sulle sama – usu, et kõik on veel võimalik.
Sest mõnikord piisab ainult ühest inimesest, kes ütleb: ära veel loobu.
Kuidas edasi elada EPI-ga?
Ma ei tea, mida tulevik toob. Ma tean vaid seda, et praegu Shelby sööb, jookseb ja naeratab.
Et iga päev on kingitus, ja et ma teen kõik, mis minu võimuses, et tal oleks hea.
EPI ei kao ära, aga sellega saab elada.
Sa pead lihtsalt õppima oma koera keelt – märkama, millal ta vajab puhkust, millal rohkem ensüüme, millal vähem stressi.
See on koostöö, mitte võitlus.
Nüüd ma tean, et iga raske hetk õpetab midagi, mida lihtsad ajad ei suuda.
See teekond on pannud mind nägema, kui sügavalt on võimalik armastada – isegi siis, kui oled väsinud, hirmul või kahtled endas.
Ja ma tean nüüd, et:
Mõnikord ei päästa elu mitte arst ega ravim, vaid süda, mis keeldub uskumast, et on juba hilja.
