Ausalt, mul viskab üle. Iga jumala päev sama teema – paraadid, loosungid, lipud, reklaamid. Millal see kõik nii käest ära läks?
Kogu maailm on muutunud lavaks, aga keegi ei küsi enam, kes publik on.
Ma ütlen kohe alguses ära: mul ei ole homode, lesbide ega transade vastu mitte midagi. Elus on olnud geidest sõpru ja nad on olnud lahedad, soojad ja ägedad inimesed. Aga ükski neist ei ole käinud mööda linna paraadidel kisamas ega lehvitamas loosungeid. Vastupidi – neil on endalgi piinlik selle tsirkuse pärast, mis nende nimel toimub. Ja ometi pannakse kõik samasse kasti. Nagu iga gei oleks automaatselt paraadikunn ja iga trans inimene peaks tingimata kõigile oma identiteeti näkku karjuma.
Kui maailm muutub etenduseks
Mõni pilt või video lööb täiesti rivist välja. Näed ja tunned, kuidas seest keeb: “Midafakk ausalt, mis toimub???” See üks pilt ei ole süüdi, see inimene ise ei ole süüdi – aga ta sümboliseerib kogu seda mustrit, mis on praeguses ühiskonnas kanda kinnitanud.
See ei ole enam lihtsalt eneseväljendus ega õigus olla sina ise. See on muutunud etenduseks, karnevaliks, kus kõige tähtsam on šokeerida, provotseerida ja näidata, kui “eriline” sa oled. Avalik ruum on täis kostüüme, loosungeid ja lippe – mitte erandina, vaid peaaegu normina. Ja kui julged küsida, kas see pole ehk üle piiri, saad kohe sildi külge: tagurlik, sallimatu, vihkaja.
Propaganda söögi alla ja söögi peale
See kõik ei piirdu tänavapildi või mõne paraadiga. Propaganda on igal pool. Reklaamid, internet, koolid, multikad, kommipakendid – kõik on täis vikerkaart. Mitte enam “ela ja lase teistel elada”, vaid pidev kampaania, mis pressitakse kõigile näkku.
Kas mina käin mööda ilma ja internetti karjumas, et olen hetero? Ei. Kas meie korraldame heteroparaade? Ei korralda. Me ei värvi iga toodet oma sümboliga ega varasta lastelt vikerkaart, mis kunagi oli lihtsalt rõõmu ja lapsepõlve märk. Aga ometi tundub, et ühiskond tahab iga hinna eest panna kõigile pähe, et just see on maailma kõige tähtsam teema.
Lastele ajupesu
Kõige hullem on see, kuidas see mõjutab lapsi. Vikerkaar, mis kunagi tähendas süütut rõõmu ja elu ilu, on nüüd seotud seksuaalsusega. Transade sinine ja roosa meenutavad beebivärve – ja see ei ole juhus. See on alateadlik programmeerimine.
Lapsed ei peaks nii vara siltide peale mõtlema. Aga praegune ühiskond surub peale: vali endale lipp, vali identiteet, vali pool. Ja paljud noored on hiljem tunnistanud, et tegelikult nad ei olnudki geid ega lesbid, transad või midagi muud. Nad lihtsalt uskusid seda juttu, läksid kaasa ja mõne aja pärast mõistsid, et see polnudki nende tee. Aga siis oli juba hilja. Psüühika oli katki ja silt jäi külge kogu eluks.
See on kõige traagilisem – et noored, kes peaksid saama rahus kasvada ja avastada oma olemust loomulikul viisil, surutakse loosungite ja kampaaniate kaudu nurka, kus nad peavad liiga vara end defineerima.
Me kasvatame põlvkonda, kes teab kõiki sildistusi, aga ei tunne enam iseennast.
Poisid või tüdrukud?
Tänaval kõndides ei saa enam aru, kas keegi on poiss või tüdruk. Vaatad, et tüdruk – selgub, et poiss. Vaatad, et poiss – selgub, et tüdruk. Loomulikult võib igaüks kanda, mida tahab. Aga kui piirid hägustatakse täielikult, siis jääbki ainult segadus.
Mees- ja naisenergia ei ole häbiasi. Need on elu loomulik osa, millel on oma väärtus ja tähendus. Kui aga kõik segatakse ära ja tehakse meelega häguseks, kaob tasakaal ja tekib tühjus. Ja kõige rohkem kannatavad selle all just lapsed, kes ei tea enam, millele toetuda.
Midagi on konkreetselt perses
Ma ei vihka inimesi. Ma vihkan seda, mis ühiskonnast on saanud. See ei ole enam ehe ega loomulik. See on propaganda, mis on surutud kõigile näkku – eriti lastele, kes ei ole valmis ja kelle hinge see rikub.
Miks ei võiks inimesed lihtsalt rahulikult elada oma elu? Ole, kes sa oled, aga ära tee sellest paraadi. Ära kasvata lapsi loosungite sees. Ära suru kõigile pähe, et sinu identiteet peab olema kõigi keskne teema.
Mina tahan näha maailma, kus vikerkaar on jälle lihtsalt vikerkaar. Kus lapsed saavad olla lapsed. Kus inimesed võivad olla nemad ise, ilma et peaksid iga päev karjuma ja tõestama, kes nad on.
Ja jah – ma ütlen otse: midagi on konkreetselt perses.
Ja kui me seda välja ei ütle ega piiri ei tõmba, siis kasvabki peale põlvkond, kes ei tea enam, kes nad päriselt on.
See ei ole enam vabadus – need on ahelad, lihtsalt vikerkaarevärvides.
Tõeline vabadus ei vaja paraadi.
