Olen isegi kunagi uskunud, et endiste kaaslastega saab jääda sõbraks. Tundus ju loogiline – kui side oli kord nii sügav, siis miks ei võiks seda hoida teistsugusel kujul alles? Miks peaks täielikult lahti laskma inimesest, kes kunagi oli nii oluline?
Aga ühel hetkel taipasin, et tegelikult see ei toimi.
Enamasti hoitakse ekse oma elus alateadlikult mitte päris sõpradena, vaid pigem varuplaanina. Kui uues elus midagi ei klapi või enesehinnang lööb kõikuma, siis on eks alati olemas – tuttav pinnas, kuhu tagasi minna. See loob tunde, et isegi kui maailm mind ei taha, siis vähemalt mu eks tahab. Ja vastupidi – sageli hoiavad ka nemad meid enda läheduses samal põhjusel. Nii muututakse üksteise lohutusauhinnaks, mitte päris sõpradeks.
Kui aga suhe on läbi, siis on ta läbi. Mitte ainult armastus, vaid kogu selle suhte dünaamika. Sõprus on midagi muud – see tekib neutraalselt ja loomulikult, mitte pinnalt, kus kunagi olid kirg, pettumused või katkised ootused. Eksiga „sõprus“ tähendab tegelikult alati väikest tagaukse avatuna hoidmist. Ja seni, kuni see uks on paokil, ei saa uued ja tervemad suhted päriselt esile tõusta.
On muidugi erandeid: kui eksiga seob laps, siis on loomulik ja vajalik säilitada suhtlus. Kuid seegi ei pea olema sõprus klassikalises mõttes, vaid pigem lugupidav ja toimiv koostöö lapsevanematena. Eksiga kohtudes on viisakus ja diplomaatia alati teretulnud, aga süda teab, et sügavat sõprust sealt ei sünni.
Eksiga sõbraks jäämine on nagu proovida kasvatada lilli mullas, kus on kord olnud tuli. Taim võib küll tärgata, aga ta ei kasva kunagi sama lopsakaks kui need, mis on istutatud värskesse pinnasesse.
Elu liigub edasi. Tegelik vabadus ja kergus saabub siis, kui julgeme vanast päriselt lahti lasta. Ainult nii saab uus armastus ja uus, ehe sõprus tulla meie ellu puhta ja selge energiaga.
Eksiga suhtlemine on nagu vana toidu maitsmine – see võib tunduda tuttav ja ajutiselt isegi kõhtu täita, aga värskust ja tõelist toidet sealt enam ei leia. Elu liigub edasi värskete maitsete ja uute kogemuste poole, sest aegunud maitse ei saa kunagi võrdsustada elava ja uuega. – Christel Tammoja
PS!Vanast lahti laskmine ei tähenda, et sa loobud millestki väärtuslikust. Vastupidi – see tähendab, et teed ruumi kingitusele, mille elu on sulle juba ammu valmis pannud. Uus ei saa tulla enne, kui vana on päriselt läinud. Usalda, et see, mis sind ees ootab, on alati sügavam, ehtsam ja väärtuslikum kui miski, millest kinni hoiad.
