On inimesi, kes usuvad, et universum saadab neile märke. Ja on neid, kes suhtuvad sellesse ettevaatlikult — kuni päevani, mil nad hilinevad tööle ja poetavad muuseas: “Palun üks parkimiskoht otse ukse ette.”
Ja just siis, täiesti ootamatult, keegi sõidab eest ära. Inimene jääb hetkeks mõtlema. “Vaat kus lugu… kas tõesti töötabki?
Sellest algab uus etapp — aeg, mil iga väike juhus saab sügavama tähenduse. Kui vihma sajab, öeldakse: “See tuli selleks, et ma rahuneks.” Kui kohv üle ajab: “Märk, et mul on aeg aeglasemalt võtta.” Ja kui pood on kinni, siis kindlasti: “Universum tahtis, et ma täna raha ei kulutaks.”
Aga ühel hetkel küsitakse midagi suuremat. “Anna mulle selgus, kuhu ma peaksin edasi liikuma.” Ja universum kuulab.
Järgmisel hommikul läheb kõik viltu. GPS lõpetab töötamise, inimene sõidab valele tänavale, vihm muudab tuuleklaasi häguseks ja kütus saab otsa. Tundub nagu kõige halvem päev üldse.
Mõnikord lähed sa kuhugi valesti. Tundub, et tee, mille valid, ei vii mitte kuskile — liiklus on tihe, närv on sees ja sisetunne sosistab, et oleksid pidanud hoopis teise pöörde tegema. Kõik tundub korraga vale: koht, aeg ja isegi ilm.
Aga siis jõuad tänavale, mida sa poleks muidu kunagi leidnud. Seal on väike kohvik, mille uksel kõliseb tuule käes väike kelluke. Sees lõhnab kaneeli ja kohvi järele. Leti taga naeratab keegi ja ütleb: “Kas sa soovid istuda siia akna äärde? Siin on kõige parem valgus.”
Ja ühtäkki saab inimene aru, et võib-olla ei läinudki midagi valesti. Et ehk pidigi ta just siia jõudma.
Ta istub akna äärde ja mõistab, et elu ei peagi alati vastuseid kohe andma. Mõnikord ongi vastus see, et sa lõpetad küsimise. Et sa lihtsalt oled — ja lubad endal kohal olla, isegi kui tee tundus vale.
Ja võib-olla ongi see usaldus — see hetk, kus sa lased kontrollist lahti ja lubad elul end juhatada.
