Ma läksin mere äärde vaikust otsima. Seda pühalikku hetke, kus mõtled:
Nüüd istun, kuulan merekohinat ja olen loodusega üks.
Aga universumil oli selgelt oma huumor – ta muigas ja mõtles:
Tahad rahu? Proovime, kui rahulikuks sa jääd…
Ja seal ta oligi – must, salapärane ja susisev rästik. Mu süda peksis nagu keegi prooviks seestpoolt välja kolida. Jalad tegid juba tööd enne, kui ma üldse mõtlema suutsin hakata – keha lihtsalt otsustas, et aeg on lahkuda.
Ma ei jooksnud kohe koju, vaid jäin siiski mere äärde, ainult natuke eemale. Aga ütleme nii, et seal polnud enam vähimatki lootust lõõgastuda või loodusega ühist keelt leida. Pärast rästikuga kohtumist ja tema susinat on lõõgastumine välistatud. Mu tähelepanu oli lukustatud ainult ühele asjale: “Kas ta otsib mu üles?”
Kui lõpuks oli aeg metsa kaudu auto juurde minna, muutus mu jalutuskäik ellujäämismänguks. Iga krabin põõsas, iga oksa praksatus oli nagu uus boss level. Mu keha oli valmis reageerima nagu ninja – terav, kiire ja pidevalt valves.
Autosse istudes panin uksed kohe lukku. Mu keha kihises üleni, nagu oleksin korraga saanud saunaleili, kohvi üledoosi ja olümpiakulla finiši. Tegelikult käisin ma küll lihtsalt mere ääres, aga tunne oli, nagu oleksin pääsenud džunglist.
Alles siis, kui kodu poole sõitsin, tabasin end mõttelt:
Miks ma auto uksed lukku panin? Mida ma oma peas arvasin? Et see madu tuleb ja avab ukse lingi või?😂
Aga tol hetkel tundus see täiesti loogiline – et uksed lukku = mul on turvaline.
Ma ei tea, mida see kogemus mulle täpselt õpetas… aga vähemalt ma tean, et kui mu aju ei tööta, siis mu jalad suudavad joosta ja mu sisemine ninja astub areenile. Rahu ma sealt ei saanud, aga loo sain vähemalt küll.
Universumil on ikka väga omapärane huumorimeel.
