Mõnikord peab minema ringiga, et jõuda tagasi iseendani.
Vahel tuleb läbi mitme nime, rolli ja loo, et lõpuks leida see, mis on olnud meiega kogu aeg – meie enda tõeline nimi. See, mis kõlab südames õigesti.
Nimi kannab vibratsiooni. Kui sa ütled oma nime ja tunned rahu, tead, et oled tagasi oma olemuse sagedusel.
Nimi ei ole pelgalt kirjarida passis. See on identiteedi, päritolu ja hinge kandja. Mõne jaoks lihtsalt vormitäide, aga mõne jaoks side juurte, esivanemate ja iseendaga.
Minu jaoks on see alati olnud midagi enamat. Nimi on olnud teekond – muutuv, otsiv ja lõpuks taas koju jõudev.
Ma sündisin Tammojana.
Kuid juba varases lapsepõlves otsustas ema, et minu perekonnanimi saab olema Nael.
Ma olin alles umbes aastane, kui mu nimi vahetati. Suureks kasvades kerkisid minus küsimused: miks? milleks? Alles hiljem mõistsin, et ema soovis mind kaitsta. Mu isa maailm ei olnud lihtne ega puhas, ja ema tahtis, et mind ei seostataks sellega.
Nii sai minust Nael – nimi, mis saatis mind lapsepõlves ja nooruses, kuid mis ei juurdunud minu hinges.
See nimi tekitas minus alati teatavat sisemist vastupanu. Ma ei tundnud end selles vabalt, nagu kannaksin midagi, mis ei olnud päriselt minu. Ent see polnud seotud minu vanaemaga, kes sama nime kandis – tema on mulle alati olnud kõige kallim inimene, minu turvapaik ja südamest armastatud hing.
Abielludes sain uue perekonnanime – Kasuk.
See nimi kandis endas tol ajal kodu, perekonna ja ühtekuuluvuse energiat.
Kuid aastate möödudes tundsin, et see nimi ei kanna enam minu tõde. See oli justkui mantel, mis kunagi sobis, kuid nüüd enam mitte.
Veelgi enam – see nimi kandis endas kellegi teise minevikku, kellegi teise valu. See polnud minu energia.
Ja siis tuli hetk, mil tundsin, et on aeg naasta sinna, kust tulin.
Otsus võtta tagasi oma sünnipärane nimi – Tammoja – sündis südamest. See oli nagu hingetõmme pärast pikka vaikust.
Kui ma selle sammu tegin, tundsin koheselt kergendust ja rahu.
See nimi on kodu.
See olen mina.
Tammoja nimega tuli tagasi enesekindlus ja sügav teadmine, et elu ei taha mulle mitte midagi ära võtta, vaid hoopis anda.
See nimi ühendab mind mu vanaisaga – mehega, keda ma pole kunagi kohanud, sest ta lahkus siit ilmast vaid kuu enne, kui ema mind ootama jäi.
Ometi tunnen, et ta on alati olnud minu kõrval.
Ma tean, et ta seisab mu selja taga – vaikse tugevuse ja armastusega, mis on alati olemas, isegi kui ma seda ei näe.
Kannan tema nime tänutunde ja uhkusega.
See on parim pärand, mida võiksin saada – mitte materiaalne, vaid hingeline ja igavene.
Täna tunnen, et olen tagasi jõudnud oma juurte juurde.
Tagasi jõudnud iseenda juurde.
Ja see nimi, mida ma nüüd kannan, ei ole enam lihtsalt sõna.
See on minu hinge kompass.
Mõni nimi ei ole lihtsalt nimi. Mõni nimi on mälestus valgusest, kust me kunagi tulime.
